Avaldatud: 3 juuli, 2020

Rõuge valla kuplite vahel asuv Eesti moodsaim kitsefarm kutsub taas endale külla! Andri-Peedo farmis saab nunnutada naerusuiseid asukaid ning mekkida maitsvat kitsejuustu.

Kuigi tänavusele kevadele oma pitseri pannud viirus keeras ka kitsefarmi harjumuspärase elu pea peale, hakkab see nüüd taas tavapärastesse rööbastesse minema. Koos igapäevaste toimetustega hakatakse nüüd taas oma unistuste poole liikuma. Need on saada kogu juustutootmine mahedaks ning tänapäevaselt moekas laut kitsesid täis. Kõlab tõsise väljakutsena?

“Ongi! Pole ju mõtet ainult väikeseid eesmärke seada – need saavad liiga ruttu tehtud,” arvab talu perenaine Linda Pajo. “Meil on peres ütlemine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kui miski lähebki metsa või on rasked ajad, mõned päevad on kehvemad, käivad üles-alla, on alati siiski nii, et kui täna on halvasti, siis homme on hästi!” lisab ta. See kehvemapoolne “täna”, mis vältas väga suure jupi tänavusest kevadest, tähendas kitsefarmile kõigi külastusgruppide ärajäämist, samuti jäi mõneks ajaks ootele kogu see töö, mis tehti, et talu kitsejuustud oleksid restoranide suvemenüüdes. Ent kitsed ei tea valitsevatest ilmaoludest midagi – nemad tahavad ikka lüpsmist ning piim juustuks saamist. “Meie õnn on enda meierei. Saame teha laagerduvat juustu, mis läheb lattu seisma. Kui parasjagu aktiivset külastamist ning müüki pole, siis on aega tegelda kõige sellega, milleks muidu aega napib,” märgib Linda.

Kui 2009. aastal otsustati maale kolida ja talupidamisega alustada, meiereid polnud. Polnud ka töölisi, kes aitaks. “Ega seal päris alguses olnud ka kitsesid. Kui vanemad kevadel siia kolisid ja kutsusid meid vaatama, siis meil esimene reaktsioon oli – EI! Aga siis hakkasime mõtlema, et proovime. Kitsed valisime seepärast, et nad on huvitava iseloomuga, ja väikesed.  Algul müüsime toorpiima. Töötajaid polnud, käisime isaga vahetustes – ükspäev toimetas kitsedega üks, teisel päeval teine. Lüpsime, pakendasime piima pudelitesse, karjatasime kitsesid, ehitasime lauta – see oli hull, aga nii põnev aeg!” jutustab perenaine.

Lindal koos kaasa Kermoga on algusest saati olnud latt kõrgele seatud. “Me pole plaaninud jääda väiketaluks, kus ise kõike teeme algusest lõpuni. Ja see on tähendanud väga palju tööd. Mõnikord nii, et õhtul lihtsalt vajud voodisse ega jaksa kätt ka tõsta. Me ei plaani teha odavat masstoodangut, vaid oleme võtnud endale eeskujuks Euroopa tuntumad meiereid, kus toodetakse mahedalt. Mahejuustu leidub mujal maailmas veel vähe, see on praegu tugev müügiargument. Ega ise ju taha ka keemiat – joome ise oma kitsede piima, me lapsed ka.”
Praegu ongi Andri-Peedo talu mahetootmisele üle minemas. Perenaine märgib, et seni on läinud nii, et nad sätivad endale eesmärgi, ja siis hakkavad tegutsema. Ja teevadki ära! “Eks me seepärast Kermoga ka maale sobime, et me kumbki ei karda füüsilist tööd. Ja seda on meil siin ikka palju! Alustades laudaehitusest, loomadega tegelemisest, põllupidamisest, masinate ja hoonete korrashoiust ja lõpetades müügi ning turundusega. Kõik nii erinevad asjad, aga kõigiga vaja tegelda – õppinud oleme nende aastate jooksul ikka väga-väga palju.”

Linda on tänulik naabritele Nopri talust, kellelt on tuge ja nõu saadud ning kes on head logistikapartnerid. “Õnneks kõike ei pea ise läbi katsetama, et õppida. Meil on naabritega väga vedanud! See muidugi ei tähenda, et meil poleks miski vussi läinud – ikka on!” naerab Linda.
Juba kitsed ise on ühed lustakad loomad. “Nemad armastavad suhelda – kui külalised tulevad, on nad kohe aia ääres ootamas, et keda neile siis nüüd näha toodi! Ja kui kuhugi on võimalik ronida, siis seda nad ka teevad. Raamatu järgi me ju teadsime, et nad armastavad ronimist, aga oma silmaga näha, kuidas talled ronivad me kõrgete puuriitade otsa ja ilma hoovõtuta hüpati üle 120 cm kõrge aia… Meil tuli siin ikka omajagu nende järgi ümber ehitada,” muigab perenaine.
Linda märgib, et talle meeldib väga, kui neil käiakse talus külas. Loomi vaatamas, meierei toodangut kaasa ostmas. “Ega ise igapäevast tööd tehes näe kõike seda imelist, mis meil siin on. Aga tagasiside sunnib jälle märkama. Ja siis vaatadki, et oh, on tõesti vägev!”

Unistused utsitavad tegutsema

Aprillikuus sai kolm aastat, kui Saksamaalt toodud tüüringi tõugu kitsekari koliti uude, moodsasse lauta. “Praegu on meil umbes pool laudast kasutuses, aga siia mahuks teist sama palju kitsesid veel. See on me lähiaegade üks eesmärkidest!” märgib Linda.
Ta lisab, et tal polnud väiksena kindlaid unistusi, kelleks tahab saada. Et vanemad tegelesid ettevõtlusega, oli tal hoopis soov ehitada ka ise midagi nullist üles. “Vanemad on olnud kogu aeg kõrval toeks, aitavad nii nõu kui jõuga, ja see andis ka julguse siin katsetada. Mõtlesime Kermoga, et alati saab ju linna tagasi minna, aga siin me nüüd oleme!”

See “Siin me nüüd oleme!” tähendab seda, et nende ühtehoidev pere, kuhu lisaks Lindale ja Kermole kuuluvad ka pisipojad Kert ja Timo, toimetab siin Eestimaa serval 250pealise kitsekarjaga ning sätib plaane, kuidas hakata müüma oma toodangut Eestist välja. “Kõige suurem väljakutse ongi, kuidas müüki edendada. Samaaegselt loome uusi tooteid, et sügiseks paari uue juustuga välja tulla,” jutustab perenaine.
Uus juust tähendab kuudepikkust katsetamist. “Juustuvalmistamisel on palju nippe ja nüansse, ja meil sündis siin ikka väga palju katse-eksitusmeetodil. See tähendab, et omajagu läks ikka metsa ka juustu – teeme toorpiimast, aga piim muutub aasta jooksul. Ega kohe algul osanud kõigega arvestada, ja nii ikka juhtus, et juust laagerdus mitu kuud ning siis saime aimu, et midagi on valesti tehtud. Siis katsetasime, et kui nüüd miskit muudad, et mis siis juhtub. Aga asjad tulevad lõpuks välja ja see ongi see põhjus, miks me pole käega löönud!”

Juustude põhikultuur on nüüdseks paigas, aga nüansid sätitakse tegutsedes. “Et me juustud on itaaliapärased, siis on ka nende nimed selle järgi. Meil on peres palju kaitseliitlasi: Kermo, mu isa, vend, mõlemad õed, õemees. Ja nii on ühe juustu nimi Tenente, mis tähendab leitnanti, teisel Caporale ehk siis kapral,” tutvustab Linda.
See aeg, kus kitsejuust kehva kvaliteedi pärast ära põlati, on perenaise sõnul möödumas. “Käime ikka laatadel, ja seal on märgata, et millalgi on kitsejuustu kvaliteet olnud kehv ning kitsepiimal kardetakse laudamaitset. Ent tüüringi tõug annab mahedamaitselist piima, ja tooted tulevad ka maheda maitsega. Ning see mahedus üllatab inimesi – kui proovivad, üllatuvad. Ja see on jälle hea emotsioon, kui näed, et keegi saab hea maitse osaliseks.”
Perenaise sõnul on kõige menukamad valgehallitusjuust ja Tenente. Need on ka pere enda toidulaual kõige sagedamini. “Me kolmeaastane poeg käib, valgehallitusjuustu päts peos ja naudib. Ja naudivad me lapsed ka meiega koos toimetamist – käivad issiga traktoriga sõitmas, laudas abis ja meiereis,” muheleb Linda.

Ent kuidas tegus maapere endale aega võtab? “Eks see kõik siin talus ongi ju meie aeg. Aga vahel ikka on päris puhkamise aega ka vaja. Siis käime perega matkamas, meil on suur osa Võrumaa matkaradu tuttavad. Ja me suur õnn on vanaema-vanaisa, kes elavad meil siin üle hoovi, ja poisid jooksevad päevas ikka mitu korda nende juurde.”
Pere mõlemad lapsed on sündinud talupidamise kõrvalt. Mingit nippi siin Linda sõnul pole – kui kõik saavad hakkama laste ja tööga rööbiti, siis saab tema ka. “Nii käisid poisid mul ikka juba tillukesena laudas tööl kaasas, issiga hakkasid koos toimetama siis, kui jalad all.”
Seda, kas pojad kunagi jätkavad vanemate alustatut, Linda praegu ei tea. “Eks eeskuju ikka loeb! Suurem poiss oli väga kindel, et tema tahab laudameheks saada, aga praegu tahab ta hakata hoopis sõduriks. Väiksemale sobivad täpselt samad asjad, mis vanemale. Eks meil siin issi ja vanaisa ole suured eeskujud – käivad laudas, toimetavad kaitseliidus – poisid tahavad nende moodi olla!”

Andri-Peedo muhedate kitsede ja mahedate juustudega talu ootab Sind külla!

Uuri lisa nende veebikodust: www.andri-peedo.ee

Andri-Peedo
NÕMME Kimalasõ küla
Rõuge vald
Võru maakond 65007

Tel: +372 520 7745
E-post: andri.peedo@gmail.com

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Andri-Peedo talu

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

Eesti toidupiirkond 2019, Vana Võromaa
Ehe maitse
Uma Mekk logod

Toiduvõrgustiku koordineerimine on rahastatud Võru maakonna piirkondlike algatuste tugiprogrammi 2017-2019 Vabariigi Valitsuse ja Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014−2020″ -prioriteetse suuna 5 „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ja piirkondliku ettevõtluse arendamine” meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine” tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” alaprojekti “Toiduvõrgustiku arendamine” raames.