Lemna hoidised – põllult otse purki

Avaldatud: 24 august, 2020

 

Roheliste näppudega Tiina Randoja sissekirjutus on kevadel loomulikult aias. Ta naudib seal iga hetke, olgu siis tegu taimetittede peenrasse sättimise või umbrohu tõrjumisega. See viimane, muide, sai tal tänavu suuresti tehtud juba väga vara kevadel! 

“Talvel oli kogu aeg sula, ja mul suur lilleaed ja aiamaa – ega head aiatööaega saa raisku lasta!” naerab Tiina ebatavalisel ajal aias nokitsemise kohta. “Veebruaris hakkasin vaikselt taimi ümber istutama. Mul rändavad lilled üha ringi – tuleb mõte, et vaat siin oleks see eriti ilus, ja kohe teen ära ka!” Tiina lillepeenar on justkui suur lego, mille tulemust näeb siis, kui kõik lilled ükskord õitsema hakkavad. 

Rohelised näpud päris Tiina oma isalt, kes oli maaülikoolis õppejõud ja suur aiahoolik. Ent oma praeguse põhikire – hoidiste valmistamise juurde – jõudis Tiina siis, kui pensioniaeg hakkas kätte jõudma. 

Väega taimed toetavad

Apteekrina töötanud Tiina armastab seda vabadust ja loomingulisust, mis käib hoidistamisega kaasas. Nende perel on Kambja vallas Tatra oru veere pääl maanteedest eemal oma kuningriik, kus kasvatavad ise peaaegu kogu tooraine, mis purki rändab. Vaid krehvtine ingver, sidrun ja sinep ostetakse. 

“Apteekrina pidi kõik väga täpselt käima – seal ei saa nii, et tsutike üht ja tsutike teist. Aga hoidistades saab! Mulle meeldib väga erinevaid retsepte katsetada, uusi asju välja mõelda! Sel talvel sündisid ka mõned uued tooted – sidrunimoos ingveriga ja punapeedimoos kirsside ja ingveriga,” jutustab Tiina. 

Lemna hoidiste hulgas on erinevad kastmed, sinepid, marineeritud ja hapendatud köögiviljad, moosid. Hoidiste peaosas rokivad väga sageli organismi immuunsüsteemi turgutavad väekad taimed – küüslauk, mädarõigas, ingver, tšilli, sinep, must sõstar, pihlakas. Boonusena aitavad need marjad ja juurikad hoidistel säilida, nii ei pea Tiina oma toodetes kasutama keemilisi säilitusaineid. 

Kahe lapse ema ja kuue lapselapse vanaema hakkas oma perele hoidiseid tegema juba nõukaajal. Ise tehtud on nii hea! Ja ise tehes tead kindlalt, et purgis on ainult parim kraam! 

“Sügisel maha pandud küüslaugud hakkavad jaanipäevaks õitsema,” märgib perenaine, et nende õitega saab hoidistamishooaeg avapaugu. Kõigepealt küüslauguõisikute marineerimine, hapendamine ja pastaks hakkimine, seejärel riburada kõik muu. “Küüslauguõisikust tehtud pasta on võileival imehea! Talveks panen osa sügavkülma, külmal ajal tarvitades on see eriti hõrk!”

Esimene müügiks tehtud hoidis oligi küüslauk.  Marineeritud küüslauk. “See on väga menukas praegu ka! Ja väga paljudele meeldib tšilli, nii on seda mu toodetes omajagu,” jutustab Tiina. 

Tšillisordid on erineva tugevusega. “Kasvatan need ise – tšillipõld on meil mäenõlval päikese käes ja tšillile see meeldib, saak on hea!” 

Kui iluaias toimetab Tiina enamasti ise, siis põllul, hoidiste purkipanekul ja müümisel on väga sageli abiks Tiina abikaasa. Lemna hoidiseid saab osta laatadelt ja peretütre sefiiritortide poest Tartus Sõpruse puiesteel. 

Väga sageli rändab laadale lisaks hoidistele kaasa ka värske kraam. Tiina naerab, kuidas kord tuli üks tublisti laadaõlut mekkinud noormees, nägi tšillipipart ja otsustas, et tema peab sellest ampsu võtma! Hoiatusi kuulda ei võtnud – hammustaski! Pärast tuli teda tükk aega lohutada ja proovida seda tuld kustutada. 

Laat ise aga on see särts, mis annab Lemna hoidiste tegijaile tiivad. “Laadal on nii palju positiivset – kõik tulevad puhkama ja lõbutsema,” märgib Tiina. Võrreldes perenaise endise apteekritööga on seal risti vastupidine emotsioon – mida rohkem nalja viskad, seda lõbusam on! 

Suhtlemine passib Tiinale imehästi. “Vahel tunnen, et nagu tiivad tulevad sellest melust seal! Muidugi, õhtul oled väsinud, aga muljed ja tunne on nii hea, et see kaalub kogu väsimuse üles!”

Vanad lemmikud ja uued tegijad

Tiinat kuulates pole kahtlustki, et kui tahta, saab kõigega hakkama. Kõige keerulisem oli oma ettevõtte käivitamisel vajalike dokumentide ajamine. “Surusin selle tütrele kaela, ta aitas teha,” naerab ta. Ka Lemna hoidistele veebikodu rajamisel Facebooki aitasid lapsed kaasa. “Pere tugi on oluline. Üksi jõuad küll ka, aga kui omad ka kaasa mõtlevad, on kohe palju toekam,” leiab Tiina. 

Jõudu annab ka klientide hea tagasiside. Kiitust saavad nii vanad head lemmikud – gripimoos ehk mädarõigas tomati ja küüslauguga, kui ka värskemad tooted – tšilline küüslaugukaste, vaarikamoos ingveriga, erinevad sinepid. 

Kel aiamaale armastusega kasvatatud taimi vaja, siis Tiina käest saab! Uuri Lemna taimeaia veebikodust järele: https://www.facebook.com/Lemna-taimeaed-ja-hoidised-108919694107271/

Lemna OÜ
Varbola, Lepiku küla
Kambja vald, Tartumaa
Tel:  +372 56487363
E-post: trandoja@gmail.com

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod:  Lemna OÜ

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Villagu astelpajutalu tooted särtsuvad vitamiinidest

Avaldatud: 3 juuli, 2020

Vitamiinirikas astelpajumari võlub oma särtsu maitsega üha rohkem eestlasi – igal laadal on Villagu astelpajutalu leti taga järjekord ning hea tagasiside paneb pererahva üha muhelema. Kevadest saab nende tooteid osta ka talu kodulehelt.

Tänavune kevad-suvi laatade rohkusega just ei laiuta. Neid, kuhu oma kraami müüma minna, saab lugeda ühe käe sõrmedel. “Siiani on olnud nii, et laat toob vorsti leiva peale. Meil on ikka suurematel laatadel järjekord leti ees, paljud on püsikliendid – juba teame, mida ta soovib. Ja teeb ikka rõõmu küll, kui meid laadal üles otsitakse ja ei hakata maitsmagi, vaid öeldakse, et me juba teame, et on hea,“ ütleb Villagu astelpajutalu peremees Ain Marran. Tänavune keeruline kevad on laada aseaineks tõstnud postiautomaadid. Küll kohe mitte samas mahus nagu laadad, ent Ain leiab, et hea seegi! “Astelpaju saab iga aastaga eestlasele tuttavamaks. See teadmine, et marjas on palju väärtuslikku, levib!” rõõmustab ta.

Villagu talus, kus lisaks Ainile majandavad astelpajudega perenaine Maire ja peretütar Brita Mia, kasvatatakse seda särtsu marja juba 17. aastat. “Ostsime 20 aasta eest Villagu endale suvekoduks, juba kahe aasta pärast oli ta me päriskodu. Maja ümber laiutas mättasse kasvanud heinamaa. Maad oli palju, sööti jätta ei raatsinud, aga kartulit ja vilja kasvatada ka ei tahtnud. Tol ajal oli suur astelpajuvaimustus, uurisime ka. Ja saime sellest marjast võlutud,” muigab Ain. Mõni aasta hiljem osteti esimesed sada taime.  Kui esiti loodeti, et ehk saab astelpajust kunagi nende pensionisammas, siis tänaseks on sellest saanud pere peamine sissetulekuallikas. “Naerame ikka, et me oleme miljonärid! Töötunde on istanduses ja oma tooteid nuputades kulunud miljon!” muheleb peremees.
Igal aastal lisati oma istandusse istikuid. Algul osteti taimi, siis pandi pistoksi, hiljem hakati ise taimi ette kasvatama. Praegu on istanduses umbes 600 puud, veidi noori taimi ka.
“Marjad müüsime algul kokkuostjale, ent ühel hetkel jäi sealt raha saamata. Ootasime pool aastat, ja siis küsisime, et anna või marjad tagasi, kui raha ei saa. Ja mis sa siis ikka teed, kui ports marju järsku käes – häda sundis katsetama, et marjad raisku ei läheks!” jutustab Ain.
Neid tagasi saadud 300 kilo astelpajumarju võib pidada Villagu astelpajutalu toodetele alusepanijaks. Ain meenutab, et võttis ilmatu aja, enne kui nende praegune hitt-toode, astelpajusiirup, sai selline, nagu nad unistasid.
Tahtsime selle teha toorena, et kõik head asjad sees säiliks. Ja kui selle paika saime, pole olnud enam vaja muuta, sellest ajast saati teeme sama siirupit.”
Käsitööna valminud siirup on ka Villagu talu pere lemmik. “Igast siirupiteost saab meile endale ka liitrike – ise teed, siis naudid ka.”

Tegutsedes õpid üha 

Sõna heast kraamist hakkas levima. Esiti said seda mekkida töökaaslased, siis hakkasid tuttavad käima küsimas, et teilt saab? Muidugi saab!
Kohe, kui tooted tekkisid, hakati käima ka Võru turul. Ent poelettidele jõudmiseks kulus ligi kümme aastat.
“Ja nüüd on juba kümmekond aastat olnud me tooted Võru Maksimarketi, Lõunakeskuse taluturul. Sealt edasi tulid Jaagumäe, Tartu kaubamaja, Pärnu Port Artur – see  sundis pead kratsima, et kas elaks ära ka nii, kui ajakski ainult oma asja. See hea palga pealt äratulek oli esiti karm, aga ega kahte jumalat teeni,” arutleb Ain.
Nad on algusest peale püüdnud teha nii, et enda jõud üle käiks. “Mairega teeme kõike koos – majandame taimede ja marjadega, toodame ja muidugi istandus ka. Tütar on palju abis, ja vahel saagikoristusel naabrinaised ka,” jutustab ta. “Ega alustades osanud küll arvata, et sellest kasvab me põhisissetulek. Aga see on olnud põnev teekond: nii palju kui tegeled, nii palju õpid ka! Kõik on meil siin töö käigus õpitud – suuri apsusid meil pole, on üks suur õppimine olnud ja õpime siiani.”
Nii avastasid nad, et ehk tahavad ka isased puud, mis hakkasid vanaks jääma, veidi värskendamist. “Selgus, et tahavadki! Nagu emased puudki. Sellist saaki nagu möödunud aastal, pole me kunagi saanud – ja esimesed sada puud on meil ju 16 aastat vanad!”
Üsna juhuslikult sündis ka nende üks väärtuslikumaid tooteid. Ain muigab, kui kõneleb, kuidas nad algul viskasid siirupi tegemisel tekkivad pressijäägid komposti. “Aga siis hakkas hale. Mõtlesime, et mida sellest teha saaks. Kuivatasime ja jahvatasime jahuks. Olime sellega 2011. aastal maamessil, kus maaülikooli professor ütles, et vaat, see on kõige väärtuslikum toode – mineraalained, vitamiinid, seemnetest õli ka.”

Tänavune kevad on astelpajuistanduse ajaloos Aini sõnul esimene, kus tal on olnud mahti enne õitsemist kogu istandusele hooldustiir peale teha. “Sel kevadel on olnud aega pea kõigil puudel kuivanud oksad ära lõigata. Tavalisel aastal oleks sel ajal juba laadahooaeg käimas, aga tänavu on nii.
Astelpaju on üks iseloomuga taim. Vahel vaatad, et nüüd on küll välja läinud, ühtki punga pole. Ja algul saigi selline kohe maha lõigatud. Aga ühel aastal jäi lõikamata ja järgmisel kevadel ajas kasvu. Nüüd taipame oodata,” jutustab peremees.
Ootamise tarkust on astelpajudega toimetamine Aini sõnul õpetanud palju. “Eks maailm muutu selle koroona tõttu omajagu. Vaatame, millises suunas asjad liiguvad, ja tegutseme. Tänavune kevad õpetas, et kuidagi ikka saab – kuigi laatasid kevadel polnud, taheti astelpajutooteid ikka! See rõõmustab! Neid saab osta poodidest ning tellida ka läbi meie kodulehe,” märgib ta.
Leia oma lemmikud Villagu talu kodulehelt: https://villagu.eeVillagu talu värskete uudistega saad kursis olla läbi Villagu Facebooki-lehe: https://www.facebook.com/Villagu-talu-astelpaju-184112938306805/

Villagu talu
Voki-Tamme küla
Võru vald, Vőrumaa
Tel:  +372 5646 8178
E-post: villagu@villagu.ee

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod:  Grethe Rõõm, VIllagu talu

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Hämsa puhketalu teab heade maitsete retsepti

Avaldatud: 3 juuli, 2020

Võru külje all Meegomäel asuva Hämsa kõrtsi perenaine Ulvi Parksepp teab imeliselt mekkivate roogade valmistamise saladust – süüa tuleb teha hea tujuga! Argised, toekad, pidulikud või moekad maitsed saavad kõrtsi köögis kohalikust toorainest nii head, et neid tullakse nautima aasta ringi. Lisaks heale söögile saab Hämsal ka mõnusalt pidutseda ja saunades aja maha võtta.

Olgu argi- või puhkepäev, Hämsa talu perenaise Ulvi samm on rutakas ning tegemiste nimekiri aukartust äratavalt mahukas. “Kevadel valitsenud viiruseaeg pani algul justkui kõik pausile. Meil siin ka jäi kõik seisma. Hakkasime mõtlema, kuidas edasi – ja tead, ikka ongi nii, et iga halb on millekski natuke hea ka! Meil oli ammu mõte hakata vaikselt tootma, isegi seadmed olid selleks olemas, kuid kogu aeg ajas üks tegemine teist taga ja ei jõudnud kuidagi. Nüüd aga oli korraga aega katsetada! Nüüd saabki meilt suitsulihatooteid ja saia-leiba,” jutustab perenaine. Ka me jutuajamist pikivad ta ruttamised suitsuahju juurde, et liha ikka maitsev saaks!
“Meil on moodsalt öeldes tööjaotus,” naerab Ennu Parksepp, talu peremees ja Ulvi teinepool. “Me oleme nii kaua koos elanud, 40 aastat! Selle ajaga on selgeks saanud, et kui Ulvil on kiire, siis põhinipp on see, et tasub hoida hästi kaugele. Ja siis päeva peale tuleb vaikselt küsida, et kuule, kas sauna ka täna teeme – saun on kiire päeva lõpetuseks väga hää!” jutustab ta.
Tööjaotus tähendab Parkseppade peres seda, et Ulvi hoolitseb köögi-söögi ja majutuse eest ning Ennu õlul on halduspool. Eriti tegusad päevad toovad aga kogu pere kokku – Ulvil ja Ennul on kolm last, kes kõik vajadusel kaasa aitavad. Suviti on tegemisi rohkem, siis võib talus toimetamas näha toredaid abilisi.
“Eelmisel aastal juhtus nii, et puhata suurt ei jõudnudki, kogu aeg jagus külalisi. Mulle meeldib suhelda ja toimetada, ja kui suudan hoida asjad tasakaalus, siis on väga naudin! Meil on siin männimetsas rullirada, hommikuti käime seal kõndimas, see laeb!” ütleb Ulvi. Nippe, kuidas kiire tempoga aegu tasakaalukana hoida, jagub perenaisel heldelt. “Tegemist on alati palju! Kõik asjad peavad olema mõtestatud ja reastatud, muidu jooksed lihtsalt kokku. Kõik toitlustuspakkumised panen suurelt seinale ja hakkame järjest tegema. Menüü peab silme ees olema, siis on kindel, et kõik saab tehtud! Ja ühtki täna tehtavat toimetust ei tohi järgmisesse päeva jätta! Elu on näidanud, et see järgmine päev on tavaliselt veelgi tegusam,” ütleb ta.
“Aastaid tagasi läksime kaheks päevaks puhkama ja see oli nii mõnus, et mõtlesin, kuidas tahaks olla ühe päeva veel! Kui siis koju jõudsime, vaatasime, et appi, inimesed ukse taga – lõin märkmiku lahti ja oligi üks lapsukese sünnipäev! Esialgu võttis ikka jalust nõrgaks, aga siis rääkisime nendega, nad olid nii arusaajad ja lahkelt nõus õues mängima – tunni ajaga saime vajalikud toimetused tehtud, ja pidulised jäid väga rahule! Nüüd on lausa harjumus, et vaatan päeva tegemised ikka mitu korda üle, et kõik lubatu tehtud saaks.”

Kõrts kartulipõllule

Hämsa puhketalu kõrtsi kohal laiutas aegu tagasi vanemate kartulipõld. “Me juured on siin. Kui me tagasi maale kolisime, otsis üks tuttav peatumiseks karavanikohta. Meil aga oli heinamaa vaba. Ja nii see läks – algul tegime karavanidele koha, siis ostsime rehetare, panime siia üles. Et perenaine armastab söögitegu, teda kohe ei saa köögist eemal hoida, siis hakkasime toitlustust pakkuma,” jutustab Ennu.
Karavanid käivad Hämsal peatumas praegugi. Lähemalt ja kaugemalt ning sõidukeid, mille taga on ratastel majake, on pererahvas näinud üsna omapäraseid. Ennu jutustab eakast härrasmehest, kes saabus Austriast nende hoovile … traktoriga. “Ta oli traktori nii üles putitanud, et sõitiski sellega siia! Ööbis traktori taga olevas kärus ning vähemalt sel ajal, kui ta meil oli, käidi ta sõiduriista ikka kogu aeg uudistamas.”

Kuigi puhketalu sai alguse karavanide peatuskohast, on Hämsa puhketalu pärl kõrts. See autentne hoone ning pakutavad road meelitavad kohale nii omasid kui turiste. Peaminister ja presidentki on kõrtsi külastanud, armastatud eesti artistidest kõnelemata. “Meil olid siin sageli tantsuõhtud. Üks on neist eriti meelde jäänud – seal esines nüüdseks me hulgast lahkunud Jörberg. Pidu sai läbi, me läksime pimedas koju, kui ta järsku helistab, et kuule, Ulvi, mul kõik pillid kadunud, ega ma neid järsku sinna jätnud? Läksime siis otsima ja olidki kõik pillid ja tehnika kenasti keset kõrtsihoovi –  ta oli need maha unustanud,” naerab perenaine.

Pühapäev on saunapäev

Puhketalu on ajapikku üha paisunud. Kunagisest kartulipõllust pole enam jälgegi. Puhketalu ühtses, vana aja stiilis hooned ning ilus haljastus räägivad väga suurest hulgast töötundidest, mis talu loomiseks on kulunud. Nii Ulvi kui Ennu saavad õues toimetamisest tuge, see aitab ka väga kiirete aegadega rahulikult toime saada.
“Käisin Venemaal, seal jäi üks hästi säilinud mõisaait silma. Võttis tükk aega ja läks üle kivide ja kändude, enne kui saime sealse omanikuga kokkuleppele ning hoone ettevaatlikult seal lahti võetud, et siin see uuesti üles panna. Aga tasus tegemist! See on nüüd me kõige suurem majutushoone,” märgib peremees uhkusega. Majutushoone süda on ruumikas saal, mis meelitab nii abiellujaid kui sünnipäevade pidajaid. Lisaks on seal ruumi paarikümnele ööbijale.

Lihtsalt nautlejaid aga kutsuvad kõige enam Hämsa puhketalu saunad. Suitsusaunas käiakse leilitamas, soome saunas pesemas. Ja kui sinna juurde panna perenaise tehtud imemaitsvad road – kõlab nagu kõige ehedam nauding!

Pererahvas ise aga naudib sauna pühapäeviti. “Reede-laupäev on meil enamasti ikka väga töised. Nii paneb Ennu pühapäeva lõuna paiku suitsusauna kütte ja siis õhtul koos perega naudime. Kokkame mõnuga enda jaoks, sest enda jaoks tuleb ka aega võtta,” usub perenaine. Tema lemmikroog on lihtne – lipsukartul. Või kui on parasjagu kukeseeneaeg, siis pole paremat suitsuliha ning seente-sibulaga kruubiroast. Ennu aga muigab, et talle maitsevad kõik söögid. Peaasi, et sibulat poleks sees!
Mine ja vaata järele, millised road Hämsa puhketalu menüüst sulle kõige rohkem maitsevad! Nautida saad neid nii kohapeal kui ka veebist tellides: https://hamsa.ee

Hämsaare Puhketalu
Meegomäe küla
Andsujärve tee 11
Vőrumaa 65603
Tel:  +372 516 1399
E-post: info@hamsa.ee

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod:  Hämsaare Puhketalu

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Andri-Peedo talu meelitab naerusuiste asukate ning hõrgu juustuga

Avaldatud: 3 juuli, 2020

Rõuge valla kuplite vahel asuv Eesti moodsaim kitsefarm kutsub taas endale külla! Andri-Peedo farmis saab nunnutada naerusuiseid asukaid ning mekkida maitsvat kitsejuustu.

Kuigi tänavusele kevadele oma pitseri pannud viirus keeras ka kitsefarmi harjumuspärase elu pea peale, hakkab see nüüd taas tavapärastesse rööbastesse minema. Koos igapäevaste toimetustega hakatakse nüüd taas oma unistuste poole liikuma. Need on saada kogu juustutootmine mahedaks ning tänapäevaselt moekas laut kitsesid täis. Kõlab tõsise väljakutsena?

“Ongi! Pole ju mõtet ainult väikeseid eesmärke seada – need saavad liiga ruttu tehtud,” arvab talu perenaine Linda Pajo. “Meil on peres ütlemine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kui miski lähebki metsa või on rasked ajad, mõned päevad on kehvemad, käivad üles-alla, on alati siiski nii, et kui täna on halvasti, siis homme on hästi!” lisab ta. See kehvemapoolne “täna”, mis vältas väga suure jupi tänavusest kevadest, tähendas kitsefarmile kõigi külastusgruppide ärajäämist, samuti jäi mõneks ajaks ootele kogu see töö, mis tehti, et talu kitsejuustud oleksid restoranide suvemenüüdes. Ent kitsed ei tea valitsevatest ilmaoludest midagi – nemad tahavad ikka lüpsmist ning piim juustuks saamist. “Meie õnn on enda meierei. Saame teha laagerduvat juustu, mis läheb lattu seisma. Kui parasjagu aktiivset külastamist ning müüki pole, siis on aega tegelda kõige sellega, milleks muidu aega napib,” märgib Linda.

Kui 2009. aastal otsustati maale kolida ja talupidamisega alustada, meiereid polnud. Polnud ka töölisi, kes aitaks. “Ega seal päris alguses olnud ka kitsesid. Kui vanemad kevadel siia kolisid ja kutsusid meid vaatama, siis meil esimene reaktsioon oli – EI! Aga siis hakkasime mõtlema, et proovime. Kitsed valisime seepärast, et nad on huvitava iseloomuga, ja väikesed.  Algul müüsime toorpiima. Töötajaid polnud, käisime isaga vahetustes – ükspäev toimetas kitsedega üks, teisel päeval teine. Lüpsime, pakendasime piima pudelitesse, karjatasime kitsesid, ehitasime lauta – see oli hull, aga nii põnev aeg!” jutustab perenaine.

Lindal koos kaasa Kermoga on algusest saati olnud latt kõrgele seatud. “Me pole plaaninud jääda väiketaluks, kus ise kõike teeme algusest lõpuni. Ja see on tähendanud väga palju tööd. Mõnikord nii, et õhtul lihtsalt vajud voodisse ega jaksa kätt ka tõsta. Me ei plaani teha odavat masstoodangut, vaid oleme võtnud endale eeskujuks Euroopa tuntumad meiereid, kus toodetakse mahedalt. Mahejuustu leidub mujal maailmas veel vähe, see on praegu tugev müügiargument. Ega ise ju taha ka keemiat – joome ise oma kitsede piima, me lapsed ka.”
Praegu ongi Andri-Peedo talu mahetootmisele üle minemas. Perenaine märgib, et seni on läinud nii, et nad sätivad endale eesmärgi, ja siis hakkavad tegutsema. Ja teevadki ära! “Eks me seepärast Kermoga ka maale sobime, et me kumbki ei karda füüsilist tööd. Ja seda on meil siin ikka palju! Alustades laudaehitusest, loomadega tegelemisest, põllupidamisest, masinate ja hoonete korrashoiust ja lõpetades müügi ning turundusega. Kõik nii erinevad asjad, aga kõigiga vaja tegelda – õppinud oleme nende aastate jooksul ikka väga-väga palju.”

Linda on tänulik naabritele Nopri talust, kellelt on tuge ja nõu saadud ning kes on head logistikapartnerid. “Õnneks kõike ei pea ise läbi katsetama, et õppida. Meil on naabritega väga vedanud! See muidugi ei tähenda, et meil poleks miski vussi läinud – ikka on!” naerab Linda.
Juba kitsed ise on ühed lustakad loomad. “Nemad armastavad suhelda – kui külalised tulevad, on nad kohe aia ääres ootamas, et keda neile siis nüüd näha toodi! Ja kui kuhugi on võimalik ronida, siis seda nad ka teevad. Raamatu järgi me ju teadsime, et nad armastavad ronimist, aga oma silmaga näha, kuidas talled ronivad me kõrgete puuriitade otsa ja ilma hoovõtuta hüpati üle 120 cm kõrge aia… Meil tuli siin ikka omajagu nende järgi ümber ehitada,” muigab perenaine.
Linda märgib, et talle meeldib väga, kui neil käiakse talus külas. Loomi vaatamas, meierei toodangut kaasa ostmas. “Ega ise igapäevast tööd tehes näe kõike seda imelist, mis meil siin on. Aga tagasiside sunnib jälle märkama. Ja siis vaatadki, et oh, on tõesti vägev!”

Unistused utsitavad tegutsema

Aprillikuus sai kolm aastat, kui Saksamaalt toodud tüüringi tõugu kitsekari koliti uude, moodsasse lauta. “Praegu on meil umbes pool laudast kasutuses, aga siia mahuks teist sama palju kitsesid veel. See on me lähiaegade üks eesmärkidest!” märgib Linda.
Ta lisab, et tal polnud väiksena kindlaid unistusi, kelleks tahab saada. Et vanemad tegelesid ettevõtlusega, oli tal hoopis soov ehitada ka ise midagi nullist üles. “Vanemad on olnud kogu aeg kõrval toeks, aitavad nii nõu kui jõuga, ja see andis ka julguse siin katsetada. Mõtlesime Kermoga, et alati saab ju linna tagasi minna, aga siin me nüüd oleme!”

See “Siin me nüüd oleme!” tähendab seda, et nende ühtehoidev pere, kuhu lisaks Lindale ja Kermole kuuluvad ka pisipojad Kert ja Timo, toimetab siin Eestimaa serval 250pealise kitsekarjaga ning sätib plaane, kuidas hakata müüma oma toodangut Eestist välja. “Kõige suurem väljakutse ongi, kuidas müüki edendada. Samaaegselt loome uusi tooteid, et sügiseks paari uue juustuga välja tulla,” jutustab perenaine.
Uus juust tähendab kuudepikkust katsetamist. “Juustuvalmistamisel on palju nippe ja nüansse, ja meil sündis siin ikka väga palju katse-eksitusmeetodil. See tähendab, et omajagu läks ikka metsa ka juustu – teeme toorpiimast, aga piim muutub aasta jooksul. Ega kohe algul osanud kõigega arvestada, ja nii ikka juhtus, et juust laagerdus mitu kuud ning siis saime aimu, et midagi on valesti tehtud. Siis katsetasime, et kui nüüd miskit muudad, et mis siis juhtub. Aga asjad tulevad lõpuks välja ja see ongi see põhjus, miks me pole käega löönud!”

Juustude põhikultuur on nüüdseks paigas, aga nüansid sätitakse tegutsedes. “Et me juustud on itaaliapärased, siis on ka nende nimed selle järgi. Meil on peres palju kaitseliitlasi: Kermo, mu isa, vend, mõlemad õed, õemees. Ja nii on ühe juustu nimi Tenente, mis tähendab leitnanti, teisel Caporale ehk siis kapral,” tutvustab Linda.
See aeg, kus kitsejuust kehva kvaliteedi pärast ära põlati, on perenaise sõnul möödumas. “Käime ikka laatadel, ja seal on märgata, et millalgi on kitsejuustu kvaliteet olnud kehv ning kitsepiimal kardetakse laudamaitset. Ent tüüringi tõug annab mahedamaitselist piima, ja tooted tulevad ka maheda maitsega. Ning see mahedus üllatab inimesi – kui proovivad, üllatuvad. Ja see on jälle hea emotsioon, kui näed, et keegi saab hea maitse osaliseks.”
Perenaise sõnul on kõige menukamad valgehallitusjuust ja Tenente. Need on ka pere enda toidulaual kõige sagedamini. “Me kolmeaastane poeg käib, valgehallitusjuustu päts peos ja naudib. Ja naudivad me lapsed ka meiega koos toimetamist – käivad issiga traktoriga sõitmas, laudas abis ja meiereis,” muheleb Linda.

Ent kuidas tegus maapere endale aega võtab? “Eks see kõik siin talus ongi ju meie aeg. Aga vahel ikka on päris puhkamise aega ka vaja. Siis käime perega matkamas, meil on suur osa Võrumaa matkaradu tuttavad. Ja me suur õnn on vanaema-vanaisa, kes elavad meil siin üle hoovi, ja poisid jooksevad päevas ikka mitu korda nende juurde.”
Pere mõlemad lapsed on sündinud talupidamise kõrvalt. Mingit nippi siin Linda sõnul pole – kui kõik saavad hakkama laste ja tööga rööbiti, siis saab tema ka. “Nii käisid poisid mul ikka juba tillukesena laudas tööl kaasas, issiga hakkasid koos toimetama siis, kui jalad all.”
Seda, kas pojad kunagi jätkavad vanemate alustatut, Linda praegu ei tea. “Eks eeskuju ikka loeb! Suurem poiss oli väga kindel, et tema tahab laudameheks saada, aga praegu tahab ta hakata hoopis sõduriks. Väiksemale sobivad täpselt samad asjad, mis vanemale. Eks meil siin issi ja vanaisa ole suured eeskujud – käivad laudas, toimetavad kaitseliidus – poisid tahavad nende moodi olla!”

Andri-Peedo muhedate kitsede ja mahedate juustudega talu ootab Sind külla!

Uuri lisa nende veebikodust: www.andri-peedo.ee

Andri-Peedo
NÕMME Kimalasõ küla
Rõuge vald
Võru maakond 65007

Tel: +372 520 7745
E-post: andri.peedo@gmail.com

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Andri-Peedo talu

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Marjarull särtsub maitsetest ja energiast

Avaldatud: 14 mai, 2020

Maal elamine sunnib leidlikkusele – kui marju on hulgi, ent moosi järele ei isuta, tuleb midagi välja mõelda. Kodumaistest kuivatatud marjadest tehtud marjarullid on just sel moel sündinud.

Setomaal Võõpsu külas elava Tiia Kivesti jaoks algas just aiahooaeg. See tähendab, et praegu leiab ta väga suure tõenäosusega aias toimetamast. “Mulle meeldib maal elada. Siin pole kuhugi kiiret, saad toimetada täpselt selles rütmis, nagu endale sobib,” räägib Tartust pärit ja koolis loomaarstiks õppinud naine. Teda maasikapeenarde vahel ning vaarikaistanduses toimetamas vaadates tahaks küll hoopis küsida, et kellelt ta need rohelised näpud päris? Või ettevõtliku loomu?
Tiia naerab mu küsimuse peale, rehmab käega ja ütleb, et ettevõtlikuks ei sünnita, vaid saadakse. Kui on vaja. “Ega õhust ju ela, ikka tuleb miskit teha. Kui läheb eriti hästi, suudad välja mõelda sellise asja, mille tegemine toidab mitmes mõttes – annab hingetoitu ka!”
Aiatöö just selline töö ongi. Saad sahvrisse ja keldrisse, ning hing on ka rahul. Lisaks teadmine, et osa aastast jääb puhkamiseks. Tiia naudib hooajalisust. “Aprillis saab põllule kraapima, siis tulevad riburada esimesed maasikad, vaarikad, ja suvi on tavaliselt ju laadaaeg! Talv ka! Ja need paar-kolm kuud, mis meil on sellist aega, kus põllule ega laadale saa, siis katsun puhata. Sain sel talvel puhkuse ajal kogu maja seestpoolt remonditud,” naerab Tiia särtsakalt. Pole kahtlustki, et puhkamine ei tähenda tema jaoks käed rüpes istumist. “No nii hakkaks ju igav! Mul on ikka kogu aeg vaja midagi katsetada, järele proovida!”
Just tänu katsetamisisule sündisid ka marjarullid. “Tead, siin maal teisiti ei saa! Kui üks asi ei tööta, ei tähenda see ju maailmalõppu! Küll siis on mõni teine asi, mis kõnetab ja tundub põnev,” arutleb perenaine. Nii proovisid nad algul kasvatada oma talus lambaid-kitsi. Rajasid vaarikaistanduse, maasikapeenrad, maitse- ja ravimtaimepeenrad. Kui Tiia ühel hetkel marjade kuivatamist proovis, oli selge – siit sünnib midagi head!

Sündiski. “Tütar ikka utsitas, et tuleb teha selline toode, mis oleks lisaaineteta, kus poleks lisatud suhkrut. Selline, mida tahad oma lastele anda, ilma et nende tervise pärast kartma peaks!” Marjarullid on läbi ja lõhki kodumaistest marjadest. See tähendab, et Tiia korjab oma koduaiast või lähedal asuvatest metsadest-soodest marjad, püreestab, kuivatab ja keerab rulli. Ampsad ja saad kõik hea kraami, mis värskeski marjas. Mõnusast mekist ning portsust energiast rääkimata.

Iga häda jaoks oma rohi

Kõige rohkem küsitakse Tiia sõnul maasikarulle. Ent lisaks maasikale pakub ta rulli keeratuna ka teisi marju. “Kogused on mul ju väikesed, seepärast pole kuigi hull, kui miski läheb nihu. Ja vahel ikka lähebki kohe täiega metsa! See oli mõned aastad tagasi, kui mõtlesin, et prooviks sibulat kuivatada. Proovisin ja sai magus-vürtsikas, mulle maitses! Tellisin ilusad sildid, läksin laadale ja seal selgus, et ostjaid pole. Lõhn pelutas needki eemale, kes marjarullide järele tulid,” muigab Tiia ja lisab, et ega elu neist pisikestest apsakatest seisma jää. “Siis proovid midagi muud! Uurid ja katsetad, ja üha õpid, et mis marjad passivad hästi kokku, millest on erinevate hädade jaoks kõige rohkem abi.” Nii teab perenaine rääkida, et me suvede kõige levinum mari, maasikas, saadab sööja pissile. Vaarikas aga aitab siis, kui kõht hästi läbi ei käi.

Seda, et igale probleemile on lahendus, teab Tiia hästi. “Kui siin alustasin, polnud meil vett ega kanalisatsiooni. Maal on ju ikka kaev olnud. Käisin töötukassa ärijuhtimiskursusel, tegin äriplaani ja seal sai selgeks, et see ei lähe mitte, kui siin kaevu kõrval oma anumaid pesen. Nii sättisime algul tootmise poja juurde, kuni siin maal sai ka tingimused nõuetele vastavaks.”

Praegu on Tiia sõnul aasta kõige ilusam aeg. “Lähed hommikul õue, linnud siristavad, päike paistab. Kõnnid ümber maja, sorgid natuke siit, natuke sealt, ja vaatad, kuidas kõik puhkeb kasvama, õitsema!”

Juba mõne aja pärast leiab Tiia aga Põlva turult. Algul taimede, siis värskete marjadega. Sest ega kõik marjad rulliks saa – värskelt tuleb süüa nii palju, kui vähegi kõhtu mahub!

Ent marjaaeg on meil napp. Marjarullid aitavad muuta ülejäänud aasta samamoodi mõnusalt marjaseks. Mõnusalt maitsvaid marjarulle saad tellida nende veebikodust: http://www.marjarull.ee

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Kersti Virro ja Marjarull erakogu

Marjarull
Müürsepa talu, Võõpsu küla, Setomaa vald
FB Marjarull 
Tel:  +372 5597 6989
E-post: marjarull@hot.ee

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Kolotsi juustugurmee paari argise lisandiga

Avaldatud: 29 aprill, 2020

Kolotsi mahetalu kitsed hoiavad elu tasakaalus – kui ajad on valitseva viiruse tõttu segasemast segased, kinkisid nemad oma pererahvale muretu poegimisaja. “Nagu kellavärk! Kõik talled sündisid hommikul kella 9-11 vahel, ei mingit öösiti laudas käimist,” rõõmustab talu perenaine Merle Leibur. Kitsetited on nunnumast nunnumad, hea tuju tekitajad.

Koloti talu perenaine Merle.

“Kui muremõtted tahavad võimust võtta, istun lauta maha, loomad sagivad ümber ja ongi väga hea olla. Praegune aeg ei hellita – oma ärimudelit luues arvestasime, et kui langus on 50-60 %, tuleme toime. Seda, et sektorilangus on 100 %, normaalsetel aegadel ju ette ei tule,” arutleb Merle.

Haanja looduspargi maadel 2012. aastast tegutsev Kolotsi talu toodab hõrku kitsejuustu. Oma talus kasvavate kitsede piimast. Mahedalt. Peamiselt restoranidele-hotellidele. Poest Kolotsi talu juuste osta ei saa, küll saab neid talust tellida. Loomapidamine on olnud Kolotsi talus mahe 2014. aastast. Tänavu kevadest on mahe ka juustutootmine. Mahetootmine pole Merle sõnul mitte niivõrd ärilise eesmärgiga, vaid pigem eluviis, mis hõlmab endas ka loomade heaolu ja loodushoidu.

“Ise talu pidamine on väga palju avanud mu silmi. Oskan hinnata, kui palju tööd on millegi taga. Kui olin lihtsalt tarbija, polnud sellest mingit aimu – kilo juustu oli lihtsalt kilo juustu, küll erineva maitsega, mõni odavama, mõni kallima hinnaga,” märgib Merle.

Seda teekonda, mis tuleb läbi käia juustu tegemiseks, oskasid Hispaaniast Haanjamaale Kolotsi tallu kolinud Merle ja Mart kümmekond aastat tagasi vaid aimata. Merle unistas toona elust maal, perega koos toimetamisest ja ise tegemisest – see osa maaelust meeldib talle siiani. Maamajanduses ja toidutootmises valitsev suhtumine, et toitu tuleks toota üha odavamalt, oli aga ebameeldiv avastus. “Odavamaks saab minna loomade heaolu arvelt. Seda me ei taha ega ka tee!”

Kolotis talu peremees Mart

Nii saavad Kolotsi talu kitsed olla kitsed: käia õues, valida ise, mida nad söövad. Närida heina või puukoort võsast. Talled kasvavad paar esimest elukuud ema juures, nii õpivad nad sööma ja karjas käituma. Kolotsi talus toimetatakse loodusega ühes rütmis.

“Kui järgin looduse rütmi, pole jaburaid asju olemas. Ei loomapidamises ega ka enda elus. Arvasin vanasti ikka, et olen sündinud vales kohas, igatsus päikese ja sooja järgi oli nii suur. Elasime aastaid Hispaanias, ja sain aru, et küsimus on minu valikutes, mitte milleski muus. Nüüd on nii, et talvel puhkame, suvel töötame. See, kui looduse rütmi ei arvesta, tekitab stressi. Talvel puhkad. Suvel on heldelt energiat, päikest – läed ise ka õide, mitte ei väsi ära,” jutustab perenaine.

Nii lähevad Kolotsi talu kitsed jõuludest kollektiivselt dekreetpuhkusele, nii et kogu talu saab kuni tallede saabumiseni puhata. Kevadel saab taluelu koos talledega jälle hoo sisse.

Perenaine hoolitseb kitsede, peremees meierei eest

Kolotsi talus on 40 lüpsikitse. Seitse aastat käis Merle iga päev lüpsmas. Hommikuti kaks tundi. Õhtuti kaks tundi. Nüüd saab ta laudas käia pühapäevahommikuti, teistel päevadel käib abis töötaja. “See praegune aeg on kummaline. Eks me hakkama saame ikka! Juust ju on pika valmimisajaga ja säilib. Liikumispiirangud meid ka ei vaeva – oleme mõlemad Mardiga töötanud kodus aastaid, liha-piim-munad tulevad oma talust. Laps õpib praegu kodus, ta saab hästi hakkama. Peamine mure on töötaja palk ja teadmatus, mis me ettevõttest saab,” arutleb perenaine. “Aga nagu varem, on ka nüüd talul kõik arved ja kohustused makstud. Me ei püüa praeguseid ajutisi raskusi teiste kaela veeretada.”

Pausile taluelu valitseva olukorra tõttu panna ei saa. Kitsed ootavad süüa ja lüpsmist, juust tegemist. Kui väiksena loomaarsti ametist unistanud Merle toimetab loomadega, siis Mardi kuningriik on meierei. “Mart on õppinud arstiks, keemia ja mikrobioloogia on tema teema – nii on enamik me juustudest tehtud me enda välja töötatud retseptide järgi. See teeb meid eriliseks, annab juustule isikupärase ja ainulaadse maitse,” märgib Merle.

Kuigi kitsas ja keeruline, on praegune aeg on siiski millekski ka hea – uue juustu loomine nõuab aega. “Me kanad olid vanasti ikka väga prisked, sest said selle juustu, mis välja ei tulnud, endale. Nüüd saavad rohkem muud sööta, aga eks selle uue katsetamisega ole nii, et kui lähebki nässu, siis päris raisku ei lähe talupidamises midagi!”

Merle lemmikjuust on laagerdunud kitsepiimajuust, mil nimeks “Kolotsi kuninganna Merle”. Ja Mardi lemmik on “Kolotsi prints Eduard”. Endanimelist juustu meistril pole, kõik hää kraami pühendab ta teistele. “Oleme mõelnud, et aastas võiks kaks uut juustu tulla. Praegu on aega nende uutega tegelda.”

Argise päeva rahulik võlu

Oma talus toimetades pole hirmugi, et päevad oleksid sarnased nagu herned kaunas. “Eks toimetused on ikka päevast päeva samad – söötmine, lüpsmine, juustutegu. Aga kitsedega pole karta, et hakkaks igav – nad on suured suhtlejad!” räägib Merle ja jutustab, kuidas paar aastat tagasi kuivatas põud kõik ära, ka Haanjamaa kuplitevahelised niiskemad lõigud. Seda, et seal peidavad ennast mudamülkad, ei teadnud pererahvas ega kitsedki. Nii kuulis Merle ühel õhtul hädakisa.

“Kitsed on jutukad, ja neil on hästi eristatavad märguanded – ühega kutsuvad poegi, vahel jutustavad sõbralikult niisama, aga kui appi hüüavad – selle tunned kohe ära!” Kohale tormanud perenaine nägi piraka mudamülka keskel kaht üha sügavamale mudasse vajuvat kitse. “Ega seal mõtlemiseks aega olnud – riided seljast ja läksin järele! Ühe roika sain ka kaasa haarata, et kui ise vajuma hakkan. Sain kuidagi kitsed nii servani nügida, et Mart sai sarvedest kinni ja tõmbas välja. Ega see ülemäära mõnus ole, kui saad aru, et põhja pole – nagu vaakumiga tõmbas.”

Õnneks on argipäev enamasti tüüne. “Ega kogu aeg tohigi sekkuda! Vahel on vaja lihtsalt olla – vaadata ja nautida, sest elu sätib ennast ise imeliselt,” naerab Merle, kui jutustab kanaemast, kes sättis end hauduma laudapealsele. Haudus ja ühel kenal päeval seisid tibud koos mammiga kenasti üleval rivis, ainult üks õnnetuke oli alla kukkunud. “Otsisin redeli, upitasin ta teiste juurde üles tagasi. Alles siis, kui kõik sealt alla potsatasid ja üks tibu pidi mu rumaluse pärast seda kaks korda tegema, taipasin, et alati ei pea tormama.”

Seda tarkust hoiab pererahvas mõttes ka praegu. Nii oodatakse ja vaadatakse, mis majanduses toimub, et siis õigel hetkel vajalikud sammud astuda.

Kuniks Kolotsi talu imemaitsvaid juuste restoranides mekkida ei saa, naudi neid kodus! Juustu saab tellida Kolotsi talu veebikodust: www.kolotsitalu.ee

Kolotsi Talu
Vastseliina 65257
FB Kolotsi Talu
Tel:  +372 5333 8895
E-post: merle@kolotsitalu.ee
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Heikki Avent ja Andres Teiss

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

 

 

 

 

 


Jõeniidu puhkemajad – nagu maal vanaema-vanaisa juures

Avaldatud: 20 aprill, 2020

Jõeniidu puhkemajad Rõuge vallas Trolla külas meelitavad oma rahuga. Siia ei ulatu linnakära ega -rutt, siin on ajal sootuks teine kulg. Nagu maal vanaema-vanaisa juures, kus laual ootab alati värskelt küpsetatud leib ja kann külma kitsepiimaga.

“Seda rahu meie juurde otsima tullaksegi,” teab pererahvas Ester ja Kalju Mängli tänu klientide tagasisidele. “See teeb palju rõõmu, kui külastajad ütlevad, et me juures on väga hea olla!”

Selles, et Ester ja Kalju naudivad ka ise üle kõige oma Haanjamaa kuplite vahele loodud kodus olemist, pole kahtlustki. Kalju suguvõsa maile rajatud talus on üles kasvatatud kuus last, nüüd saavad Ester ja Kalju rõõmustada juba seitsme lapselapse üle.


Koht, kus saab nautida vaikust ja rahu. Foto Jõeniidu talu

“Maal elab ikka ära – isegi siis, kui midagi justkui teha pole,” leiab peremees. See teadmine on kujunenud ajaga. Kui sovhoosid lagunesid, mõtlesid seni metsanduses toimetanud Kalju ja Haanjas velskrina töötanud Ester, et rajavad oma talu. Tosin lüpsilehma tundus toona paras. “Lapsed olid väikesed, aga kui oled noor, on energiat palju. Ehitasime lehmalauda, traditsiooniliselt on maal ju ikka lehmi peetud,” märgib Kalju.

Ent siis tuli hullem kriis kui perestroika – vene turg kukkus tagant, väiketootjatelt enam lehmapiima vastu ei võetud. “Vaat need olid kehvad ajad – mõtled, kuidas hakkama saada. Otsustasime lehmapidamise lõpetada. See oli valus otsus, aga vanamoodi enam ei saanud.”

Perele jäeti algul oma tarbeks üks lehm. See aga tähendas 25 liitrit piima päevas. Ühele perele liig mis liig. Nii vahetati lehm kitse vastu. Sellest otsusest sai alguse sootuks uus suund Jõeniidu talu loos.

Peremees Kaju sõnul on kitsed ühed muhedad loomad. Foto Jõeniidu talu

Kits nimega Elisabeth I

Ester ja Kalju tutvusid Valgemetsa pioneerilaagris tänu oma elukutsevalikule – Kalju on hariduselt bioloogiaõpetaja, Ester meditsiiniõde. Kalju juhendas laagris fotoringi, Ester vaatas laste tervise järele. Said seal kokku ja jäidki.

“Me oleme koos ikka igasuguseid aegu näinud. Igast olukorrast on midagi õppida. Kui tahta, saab alati hakkama – peaasi, et tervist on!” märgib peremees.

Nii sätiti pärast lehmapidamise lõpetamist suund kitsepidamisele, leivateole ja turismile. “Kitsed on ühed muhedad loomad – emotsionaalsed! Kõige rohkem annab meil piima Elisabeth I,” muigab Kalju. Nimed on kõigil Jõeniidu talu 24 kitsel. Nimepidi hüüdes tulevad nad pererahva juurde, ja siis, kui keegi pättust teeb, saab nimepidi noomida. “Eks nad ikka vahel trikitavad – kui aed ei pea, lähevad ja koorivad puud ära. Liiki ei vali, kõik puud lähevad kaubaks.”

Särast Kalju silmis annab lugeda, et kitsed on tema teema. “Meil on tööjaotus – ma tegelen kitsedega, perenaine teeb juustu ja leiba,” jutustab peremees ja naerab, et kui perenaine lauta tuleb või jalutab karjamaalt mööda, hakkavad kitsed kohe määgima. “Tal on neile ikka head ja paremat taskus!”

Kalju lemmikaeg on praegu, kui kitsedel sünnivad talled. See on kõige emotsionaalsem aeg. “Täna öösel oli kaks talle sündinud, kolm kitse on meil veel poegimata. Ootame!”

Perenaise meelistöö aga on leivaküpsetamine. See tuleb tal imeliselt välja.

Igal reedel pakib Kalju perenaise tehtud leivad, tellitud kitsepiima ja -juustu autosse ning viib Võrru klientidele. “Meil on väike tootmine. Teeme täpselt nii palju, kui teame, et ära ostetakse. Suurde turgu me ei taha trügida, meile meeldib nii, et on parasjagu. Oluline, et iga asja tehes teed nagu endale – siis on kvaliteet hea!”

See ei tähenda, et kõik oleks algusest saati läinud justkui lepase reega. Peremees naerab, et esialgu üritasid nad juustu teha toorpiimast. Sinna aga jäävad võõrbakterid sisse ja küpsemise käigus tekib maitse, mis ei meki üldse hästi. “Praegu aga on mu üks lemmikuid halloumi-juust. See on grilljuust, käib kuumutamistsüklist läbi ja on alati väga hea kvaliteediga!”

 

Puhkemajad pakuvad privaatsust

Juustu ja kitsepiima saavad mekkida ka toredad külalised, kes Jõeniidu puhkemajja tulevad. “Meil on puhkemajad, kuum saun ja külm tiik – paras perele, mõnus seltskonnale,” tutvustab Kalju. Kokku 15 voodikohta, puhkemaja broneeritakse korraga ühele sõpruskonnale.

Põhihooaeg on suvel, siis kuuleb puhkemajadest nii eesti- kui muukeelset juttu. Pererahva sõnul jagunevad külalised rahvuse järgi üsna pooleks – pooled on kodumaalt, pooled välismaised turistid. “Puhka Eestis ja Booking.com on head kanalid, tänu neile meid leitakse,” märgib peremees.

Puhkemajade nimes on peidus parim vihje, mida Jõeniidul kõige mõnusamalt teha saab. Puhata.

See tähendab hommikuti kaua magamist, karastuseks tiiki sulpsamist, kitsedele pai tegemist. Heinamaal pikutamist ja pilvede vaatamist. Saunas mõnulemist. Täpselt nii, nagu ikka maal vanaema-vanaisa juures.

Jõeniidu talu puhkemajade, kitsepiimatoodete ja perenaise küpsetatud leiva kohta leiad infot nende internetikodust FB-s: https://www.facebook.com/joeniidutalu/

Jõeniidu talu
Trolla küla, Rõuge vald
Tel:  +372 5304 7333
E-post: joeniidutalu@gmail.com

Tekst: Grethe Rõõm

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.


Tillu kohviku toidukuller ja lookas tordilett

Avaldatud: 16 aprill, 2020

“Ajal, kus päris täpselt ei tea, mida homne endaga kaasa toob, tuleb toimetada sellega, mis sul täna olemas on,” usub Põlva Tillu kohviku perenaine Eve Veski. Nii lükkas ta käima toidukulleri ja hoiab tordileti kohvikus heast-paremast lookas. Hea söök toidab head tuju ning need kaks – positiivne meel ja täis kõht – on tugeva tervise alustalad.

“Kui see viirusepomm lõhkes, öeldi meil paari päevaga kõik tööd üles. Kuigi toitlustuses pole ettemääratust just palju, siis üht-teist oskad kogemuse põhjal ikka ennustada. Aga praegu ei oska, võtame päevake korraga,” nendib Eve.


Tillu kohvikupere. Foto Grehte Rõõm.

Ühes oli kogu kohvikupere Evega eesotsas aga kindel – istuma ning masendust ootama ei jääda! “Kullerteenust on me käest üha küsitud – nüüd lükkasimegi selle käima! Mu töö, cateringiga seonduv, langes praegu ära. Rakendasin ennast kohe kullerina,” muigab Eve.

Tellida saab kõike, mida Tillu kohvik pakub. “Saame tellimuse, teeme valmis ja stardin! Eksinud olen küll, aga õnneks on Põlva nii armsalt väike linn, et ega teist korda valesti sõida.”

Pitsad, koogid, lõunasöögid – nimeta ainult! Kõige kaugem sõit on praegu Eve viinud Tilsi külje alla, kõige lõbusam aga … oma kodukülla.

Laupäevane õhtu, kell veidike seitse läbi. Eve elukaaslane ning Tillu peakokk Targo oli sättinud köögis just asjad kokku, kui helistati ja uuriti, et kas pitsat saab. Et tulid Tartust kalakullerit tegemast ja lastel kodus kõhud tühjad. “Ma taipasin helistaja nime kuuldes, et oot, sa elad ju meie külas! Muidugi toome!” Nii keerasid pitsaauto ja Tartust-tulijad ühel hetkel õuele, ja kõik said söönuks.

Eve on seda meelt, et kui tema võimuses on muuta kellegi päev veidigi helgemaks, siis tuleb seda teha. Pealegi, ettevõtjale tuleb sõna “Jah!” tihe kasutamine pigem kasuks!

Kes tänases olukorras kaneelirullidest ei unista, see pole kunagi Tillu kohviku omasid maitsta saanud. Foto Grethe Rõõm

See teadmine, et kui ei proovi, ei saa iial teada, mida kõike head juhtuda võiks, on Tillu kohviku peret saatnud algusest peale. “Ettevõttega on see lugu, et vahest läheb hästi ja vahest sa õpid. Me algul üha õppisime. Ja õpime praegu ka! Muidugi oli siis kogu aeg kuklas veel küsimus, et kas me ikka teeme õiget asja. Ega seda muud moodi kui proovides teada saa. Nüüd ma tean, et teeme! Ja oma südamehäält tuleb kuulata! Olen õppinud, et neil hetkedel, kui kulud on suuremad kui tulud, pole matemaatikaga midagi teha, siis aitab ainult keemia. Inimsuhted. Pere. Töötajad.”

Me saame hakkama!

Eve särts olek ei jäta kahtlust, et muhe kohvik Põlva raudteejaama külje all pingutab selle nimel, et kriisist välja tulla. “Kui viiruseuudis tuli, istusin maha ja mõtlesin läbi kõige mustema stsenaariumi. Kõige tähtsam, et mu tüdrukud saaks palgad kätte ja olulised arved makstud. Numbrid said paberil ritta, vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas need kulud katta saan,” jutustab Eve.

Nii sai tööle toidukuller, menüüsse pitsa – kui kuskil on mõni võimalus, tuleb seda proovida! Sest see, et lusikas ilma proovimata nurka visata – see lihtsalt pole Eve loomuses.

“Eelmise kriisi aegu läks mu elukaaslase firma pankrotti. Nii et ma tean – see pole maailmalõpp! On küll valus, aga elu läheb edasi. Kui oled selle ettevõtjana läbi elanud, on see asendamatu kogemus. Aga praegu me tahame hoida end nii toimimas, et me tuleme sellest kriisist läbi!”

Ratsionaalsed otsused ei luba hirmul võimust võtta. Kohvikupool on külastajatele suletud, kuid kokk vaaritab, pagar küpsetab ning kondiiter meisterdab iga päev. Talupoest ning kondiitriletist saab osta kraami kaasa. Samuti saab oma toidusoovist ette märku anda, maksta ülekandega ning soovitud kaup pannakse sind kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta ootama. Kontaktivabalt.

Tillu kohvik ja sealsed road on sõltuvust tekitavad, seetõttu on see ka populaarne kaugtöökohvik. Foto Grethe Rõõm

“On suur asi, kui hommikuti tuleb kogu personal rõõmsa tujuga tööle, ja meil tuleb! Minu asi on siin vankrit vedades suhtumist korraldada – ega muu kui oma hoiakuga seda tee,” nendib Eve. “Annan endale aru, et sära mu silmis toidab meeskonda. Ja usaldamine. Olen tänulik oma meeskonnale – meil on nii ägedad inimesed!”

Ning tagala peab sellistel hetkedel olema tugev. Eve ja Targo peres kasvab kolm poega, kes praegu näevad oma vanemaid üsna jao pärast. “Pidasime kodus poistele loengu, et kui te hoiate oma kooliasjad joonel, annab see meile jõudu juurde kohvikus toimetada. Ja nad püüavad anda oma panuse. Nii hästi kui see neil õnnestub,” tunnustab Eve.

Seda, mis praeguses kriisis head on, Eve veel öelda ei oska. “Eks see kriisi kasulikkus tule välja mõne aja pärast, aga praegu on naljaga pooleks öeldult oluline, et head kriisi raisku ei laseks, vaid areneks. Ja julgeks õppides proovida ning mitte karta eksida! Õhtu lõpuks on ju kõige olulisem see, et kas oled proovinud ja saanud teada, et kas töötab või mitte!”

Maitsvate roogade tellimisinfo leiad Tillu kohviku veebikodust.

Et selle kõigega kursis olla, hoia silm peal Tillu kohviku FB konto @KodukohvikTillu

Kodukohvik Tillu

Jaama 52
Põlva Alevik, Polva maakond
Tel:  +372 518 3249
E-post: talupood@gmail.com
www.talutoit.blogspot.com

Tekst: Grethe Rõõm

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

 

 


Uue-Saaluse veinitalu võluvad võimalused

Avaldatud: 8 aprill, 2020

“Me üks esimesi, rabarberivein, sai ülihappeline. Nuputasime, et kuidas muuta see joodavaks, ja sellest sai vahuvein. Mull annab veinile teise iseloomu. Ja see sai nii hea, et müüsime veini mõne kuuga läbi,” naerab Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik.  Äpardustes on sageli peidus võimalused, mis ehk muidu jääks katsetamata. On vaid vaja julgust proovida.
Ja seda veinitalu pererahval Marisel ja Matil jagub.

 

Uue-Saalususe veinitalu peremees Mati ja perenaine Maris. Foto Aigar Nagel

“Käisime 2013. aastal Kreetal hõbepulmi tähistamas. Seal sattusime ühte väikesesse armsasse veinitallu, mis oli külastajatele avatud – nägime ja tundsime, et see on asi, mida võiks ka proovida!” jutustab Maris.
Nad olid jupp aega otsinud seda “oma”. Esialgu maakoduks ostetud kunagise mõisa moonakamaja Haanjamaal Uue-Saaluses nõudis remonti. Samasse rajatud astelpajuistanduse saak tahtis realiseerimist. Lapsed Maarja ja Mirjam olid saanud suureks.
Otsustamise koht oli käes.

“Eks ikka on nii, et vaatad, mis sul on, proovid kokku panna sellega, mis sind kõnetab, ja siis tegutsed! Teen ikka iga päev kas või väga väikese sammu, et ettevõetu edeneks. Ja siis edeneb ka ning hoiab mind virgena,” märgib Maris.
Selle otsuse tuules sai Uue-Saaluse mõisa moonakate maja uue hingamise ning alaliselt seal elava pererahva. “Müüsime oma senise kodu, korteri maha, et saaks siin remonti teha. Leaderi toel rajasime veiniköögi ja ostsime seadmed. 2017. aastal saime loa veinitootmiseks.”
Esimene vein jõudis müügile sama aasta jõuludeks.

 

Tarkus tuleb õppides

Bioloogiharidusega paar hüppas veini tootma hakates tundmatusse. Sõbrad-tuttavad imestasid, aga olid üdini toetavad – ega ilma katsetamata saa teada, kas asjal on jumet! “Kõik see tarkus, et kuidas veini teha, on tulnud läbi õppimise – üks tonn üht ja teine teist veini – õnneks äädikaks pole ükski läinud,” muigab perenaine.
Ka veinimeistri õudusunenägu, et rahulikule veinile tekib pudelis mull sisse ja kork lendab pealt, pole suuremate partiidega tõeks saanud. “Kui mikroobide hingeelu on tuttav, võid veini teha!”

Perenaine Maris tööhooos. Foto Uku Andla

Hea veini saladus on lihtne – lisaks heale hügieenile peab tooraine peab olema parim. Maris on tänulik, et nad saavad teha koostööd heade oma kandi tootjatega. “Eelmisel sügisel ronisin õhtuti mööda küla ja korjasin 80 kilo pihlakaid, aga ega kogu toorainet jõua ise korjata ega kasvatada. Musta sõstra saame Setomaalt, maheda rabarberi Rabafarmist Tartumaalt. Tahame hoida tooraine kodumaise ja võimalikult lähedalt pärineva,” jutustab Maris.
Mullu sügisel korjatud pihlakatest ja õuntest tehtud vein “Saaluse sarmikas” saab valmis tänavu sügiseks. Pikk protsess, mis nõuab kannatlikkust ja pühendumist.

 

Eesti toidupiirkond 2019 – Vana-Võromaa Uma Mekk avaüritusel Stedingu Kohvikus

 

“Tänu me veinitootmisele näen maailma hoopis teise pilguga,” nendib pikalt riigiametnikuna töötanud Maris. “Kui ise oma kätega midagi teed, saad ikka väga palju paremini asjade väärtusest aru – kui palju on millegi taga töid ja tegemisi! Maailm on võrratult avaram ja mugavustsoonist oleme ennast välja raputanud, aga see on hea! Ahmin, mida saan õppida ja kuidas areneda!”

Pudel head Uue-Saaluse käsitööveini on enne müügiletile jõudmist käinud pererahva käest 6-7 korda läbi. “Meil on tööd jaotatud: Mati tegeleb veiniköögis voolikute-pumpadega, mu teema on maitsed-retseptid. Osa töid teeme ka koos: sel laupäeval hakkame “Saaluse romantilist” pudelisse villima. See võtab terve päeva, ehk õhtuks jõuame valmis. Naerame, et see on nagu kodune söögitegu – et saaks hää, teed südamega!”

Suurematel töödel lööb kaasa kogu pere – tütred tulevad oma kallitega appi. “Neid aegu, kus kogu pere on koos, õnneks jagub – marjakorjamised, kuivanud okste lõikamine, siltide pudelile kleepimine – kui juba siin, ega käed rüpes keegi istu!” Iga talgupäeva lõpetab hea söök, kust iial ei puudu astelpajukook,  ja saun. Seda viimast nauditakse Kõivsaare talus kolm korda nädalas. “See aitab hoida vaimselt ja füüsiliselt vormis!”

 

Tule külla!

Paar aastat on Uue-Saaluse veinitalu uksed olnud avatud ka külalistele. Et saaks aimu, kuidas veintalu igapäevaelu käib. “Harivat meelelahutust on vaja! Seda on näidanud meid külastavate sõpruskondade ja töömeeskondade huvi,” märgib Maris. Nii käiakse külalistega retkel talu ümbruses, põigatakse astelpajuistandusse ja vaadatakse kindlasti ka talu suitsusauna. Edasi liigutakse veinikeldrisse – ilusasse maasisesesse toodangulattu, käiakse ka veiniköögis masinaid ja veinitegu uudistamas. Hiljem räägib Maris, mida ühe veini puhul hinnata, ning külalised saavad veine degusteerida. “Puuvilja-marjaveinide tooraine on erinevalt viinamarjaveinidest üsna kergesti äratuntav. See teeb degusteerimise põnevaks!”

Mullu tunnustati Uue-Saaluse veinitalu parima alternatiivtalu tiitliga. “See on tore tunnustus! Ma väga loodan ja usun, et see annab indu ja jaksu ka teistele väiketootjatele oma valitud rajal edasi minna!”

Marise ja Mati valitud rada on sama käänuline nagu Haanja kandi lustakad kruusateed. “Muidugi tuleb vahel ette päevi, kus pump ei lähe veiniköögis tööle või oleme unustanud ühest tünnist teise veini pumpama hakates kraani lahti nii, et vein jookseb põrandale. Ikka juhtub! Kui sel päeval kohe üldse ei vea, teeme järgmisel – lõpuks ikka hakkab sujuma!”

“Me juurde pidi tulema ühe kooli kollektiiv aastalõpuüritust pidama. Sel päeval pööras ootamatult talviseks ja me kandi teed olid nii libedad nagu klaas. Kui buss suurelt teelt ära keeras ja hakkas kruusateed sõitma, helistati ühel hetkel ja öeldi, et bussiga enam edasi ei saa, sest buss ei püsi teel. Aga tulijad olid nii vaprad, et kõndisid need neli kilomeetrit, mis meile oli jäänud, jalgsi! Kostitasime neid kuuma hõõgveini ja lõunasöögiga. Päeva lõpuks lõid nad muheda luuletuse, ja meilt läksid nad lauldes – lõpp hea, kõik hea!”

Uue-Saaluse veinitalu pererahvas külalisi ootamas. Foto Uku Andla

Kuigi kohe praegu ei saa Eestis valitseva eriolukorra tõttu veinitallu külla minna, saad nende toimetamistest osa läbi veebikodu: https://uuesaaluseveinitalu.ee

Ja suvel, kui viirus on seljatatud, ootab Uue-Saaluse veinitalu külla!

 

Et selle kõigega kursis olla, hoia silm peal Uue-Saaluse Veinitalu FB konto @uuesaaluseveinitalu

Uue-Saaluse Veinitalu
Uue-Saaluse küla, Rõuge vald, Võru maakond
Tel:  +372 518 3249
E-post: info@uuesaaluseveinitalu.ee
www.uuesaaluseveinitalu.ee
Uue-Saaluse veinitalu e-pood

 

Tekst: Grethe Rõõm

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

 

 

 

 


Eesti toidupiirkond 2019, Vana Võromaa
Ehe maitse
Uma Mekk logod

Toiduvõrgustiku koordineerimine on rahastatud Võru maakonna piirkondlike algatuste tugiprogrammi 2017-2019 Vabariigi Valitsuse ja Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014−2020″ -prioriteetse suuna 5 „Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ja piirkondliku ettevõtluse arendamine” meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine” tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” alaprojekti “Toiduvõrgustiku arendamine” raames.