Kolotsi juustugurmee paari argise lisandiga

Avaldatud: 29 aprill, 2020

Kolotsi mahetalu kitsed hoiavad elu tasakaalus – kui ajad on valitseva viiruse tõttu segasemast segased, kinkisid nemad oma pererahvale muretu poegimisaja. “Nagu kellavärk! Kõik talled sündisid hommikul kella 9-11 vahel, ei mingit öösiti laudas käimist,” rõõmustab talu perenaine Merle Leibur. Kitsetited on nunnumast nunnumad, hea tuju tekitajad.

Koloti talu perenaine Merle.

“Kui muremõtted tahavad võimust võtta, istun lauta maha, loomad sagivad ümber ja ongi väga hea olla. Praegune aeg ei hellita – oma ärimudelit luues arvestasime, et kui langus on 50-60 %, tuleme toime. Seda, et sektorilangus on 100 %, normaalsetel aegadel ju ette ei tule,” arutleb Merle.

Haanja looduspargi maadel 2012. aastast tegutsev Kolotsi talu toodab hõrku kitsejuustu. Oma talus kasvavate kitsede piimast. Mahedalt. Peamiselt restoranidele-hotellidele. Poest Kolotsi talu juuste osta ei saa, küll saab neid talust tellida. Loomapidamine on olnud Kolotsi talus mahe 2014. aastast. Tänavu kevadest on mahe ka juustutootmine. Mahetootmine pole Merle sõnul mitte niivõrd ärilise eesmärgiga, vaid pigem eluviis, mis hõlmab endas ka loomade heaolu ja loodushoidu.

“Ise talu pidamine on väga palju avanud mu silmi. Oskan hinnata, kui palju tööd on millegi taga. Kui olin lihtsalt tarbija, polnud sellest mingit aimu – kilo juustu oli lihtsalt kilo juustu, küll erineva maitsega, mõni odavama, mõni kallima hinnaga,” märgib Merle.

Seda teekonda, mis tuleb läbi käia juustu tegemiseks, oskasid Hispaaniast Haanjamaale Kolotsi tallu kolinud Merle ja Mart kümmekond aastat tagasi vaid aimata. Merle unistas toona elust maal, perega koos toimetamisest ja ise tegemisest – see osa maaelust meeldib talle siiani. Maamajanduses ja toidutootmises valitsev suhtumine, et toitu tuleks toota üha odavamalt, oli aga ebameeldiv avastus. “Odavamaks saab minna loomade heaolu arvelt. Seda me ei taha ega ka tee!”

Kolotis talu peremees Mart

Nii saavad Kolotsi talu kitsed olla kitsed: käia õues, valida ise, mida nad söövad. Närida heina või puukoort võsast. Talled kasvavad paar esimest elukuud ema juures, nii õpivad nad sööma ja karjas käituma. Kolotsi talus toimetatakse loodusega ühes rütmis.

“Kui järgin looduse rütmi, pole jaburaid asju olemas. Ei loomapidamises ega ka enda elus. Arvasin vanasti ikka, et olen sündinud vales kohas, igatsus päikese ja sooja järgi oli nii suur. Elasime aastaid Hispaanias, ja sain aru, et küsimus on minu valikutes, mitte milleski muus. Nüüd on nii, et talvel puhkame, suvel töötame. See, kui looduse rütmi ei arvesta, tekitab stressi. Talvel puhkad. Suvel on heldelt energiat, päikest – läed ise ka õide, mitte ei väsi ära,” jutustab perenaine.

Nii lähevad Kolotsi talu kitsed jõuludest kollektiivselt dekreetpuhkusele, nii et kogu talu saab kuni tallede saabumiseni puhata. Kevadel saab taluelu koos talledega jälle hoo sisse.

Perenaine hoolitseb kitsede, peremees meierei eest

Kolotsi talus on 40 lüpsikitse. Seitse aastat käis Merle iga päev lüpsmas. Hommikuti kaks tundi. Õhtuti kaks tundi. Nüüd saab ta laudas käia pühapäevahommikuti, teistel päevadel käib abis töötaja. “See praegune aeg on kummaline. Eks me hakkama saame ikka! Juust ju on pika valmimisajaga ja säilib. Liikumispiirangud meid ka ei vaeva – oleme mõlemad Mardiga töötanud kodus aastaid, liha-piim-munad tulevad oma talust. Laps õpib praegu kodus, ta saab hästi hakkama. Peamine mure on töötaja palk ja teadmatus, mis me ettevõttest saab,” arutleb perenaine. “Aga nagu varem, on ka nüüd talul kõik arved ja kohustused makstud. Me ei püüa praeguseid ajutisi raskusi teiste kaela veeretada.”

Pausile taluelu valitseva olukorra tõttu panna ei saa. Kitsed ootavad süüa ja lüpsmist, juust tegemist. Kui väiksena loomaarsti ametist unistanud Merle toimetab loomadega, siis Mardi kuningriik on meierei. “Mart on õppinud arstiks, keemia ja mikrobioloogia on tema teema – nii on enamik me juustudest tehtud me enda välja töötatud retseptide järgi. See teeb meid eriliseks, annab juustule isikupärase ja ainulaadse maitse,” märgib Merle.

Kuigi kitsas ja keeruline, on praegune aeg on siiski millekski ka hea – uue juustu loomine nõuab aega. “Me kanad olid vanasti ikka väga prisked, sest said selle juustu, mis välja ei tulnud, endale. Nüüd saavad rohkem muud sööta, aga eks selle uue katsetamisega ole nii, et kui lähebki nässu, siis päris raisku ei lähe talupidamises midagi!”

Merle lemmikjuust on laagerdunud kitsepiimajuust, mil nimeks “Kolotsi kuninganna Merle”. Ja Mardi lemmik on “Kolotsi prints Eduard”. Endanimelist juustu meistril pole, kõik hää kraami pühendab ta teistele. “Oleme mõelnud, et aastas võiks kaks uut juustu tulla. Praegu on aega nende uutega tegelda.”

Argise päeva rahulik võlu

Oma talus toimetades pole hirmugi, et päevad oleksid sarnased nagu herned kaunas. “Eks toimetused on ikka päevast päeva samad – söötmine, lüpsmine, juustutegu. Aga kitsedega pole karta, et hakkaks igav – nad on suured suhtlejad!” räägib Merle ja jutustab, kuidas paar aastat tagasi kuivatas põud kõik ära, ka Haanjamaa kuplitevahelised niiskemad lõigud. Seda, et seal peidavad ennast mudamülkad, ei teadnud pererahvas ega kitsedki. Nii kuulis Merle ühel õhtul hädakisa.

“Kitsed on jutukad, ja neil on hästi eristatavad märguanded – ühega kutsuvad poegi, vahel jutustavad sõbralikult niisama, aga kui appi hüüavad – selle tunned kohe ära!” Kohale tormanud perenaine nägi piraka mudamülka keskel kaht üha sügavamale mudasse vajuvat kitse. “Ega seal mõtlemiseks aega olnud – riided seljast ja läksin järele! Ühe roika sain ka kaasa haarata, et kui ise vajuma hakkan. Sain kuidagi kitsed nii servani nügida, et Mart sai sarvedest kinni ja tõmbas välja. Ega see ülemäära mõnus ole, kui saad aru, et põhja pole – nagu vaakumiga tõmbas.”

Õnneks on argipäev enamasti tüüne. “Ega kogu aeg tohigi sekkuda! Vahel on vaja lihtsalt olla – vaadata ja nautida, sest elu sätib ennast ise imeliselt,” naerab Merle, kui jutustab kanaemast, kes sättis end hauduma laudapealsele. Haudus ja ühel kenal päeval seisid tibud koos mammiga kenasti üleval rivis, ainult üks õnnetuke oli alla kukkunud. “Otsisin redeli, upitasin ta teiste juurde üles tagasi. Alles siis, kui kõik sealt alla potsatasid ja üks tibu pidi mu rumaluse pärast seda kaks korda tegema, taipasin, et alati ei pea tormama.”

Seda tarkust hoiab pererahvas mõttes ka praegu. Nii oodatakse ja vaadatakse, mis majanduses toimub, et siis õigel hetkel vajalikud sammud astuda.

Kuniks Kolotsi talu imemaitsvaid juuste restoranides mekkida ei saa, naudi neid kodus! Juustu saab tellida Kolotsi talu veebikodust: www.kolotsitalu.ee

Kolotsi Talu
Vastseliina 65257
FB Kolotsi Talu
Tel:  +372 5333 8895
E-post: merle@kolotsitalu.ee
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Heikki Avent ja Andres Teiss

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

 

 

 

 

 

---

Jõeniidu puhkemajad – nagu maal vanaema-vanaisa juures

Avaldatud: 20 aprill, 2020

Jõeniidu puhkemajad Rõuge vallas Trolla külas meelitavad oma rahuga. Siia ei ulatu linnakära ega -rutt, siin on ajal sootuks teine kulg. Nagu maal vanaema-vanaisa juures, kus laual ootab alati värskelt küpsetatud leib ja kann külma kitsepiimaga.

“Seda rahu meie juurde otsima tullaksegi,” teab pererahvas Ester ja Kalju Mängli tänu klientide tagasisidele. “See teeb palju rõõmu, kui külastajad ütlevad, et me juures on väga hea olla!”

Selles, et Ester ja Kalju naudivad ka ise üle kõige oma Haanjamaa kuplite vahele loodud kodus olemist, pole kahtlustki. Kalju suguvõsa maile rajatud talus on üles kasvatatud kuus last, nüüd saavad Ester ja Kalju rõõmustada juba seitsme lapselapse üle.

Koht, kus saab nautida vaikust ja rahu. Foto Jõeniidu talu

“Maal elab ikka ära – isegi siis, kui midagi justkui teha pole,” leiab peremees. See teadmine on kujunenud ajaga. Kui sovhoosid lagunesid, mõtlesid seni metsanduses toimetanud Kalju ja Haanjas velskrina töötanud Ester, et rajavad oma talu. Tosin lüpsilehma tundus toona paras. “Lapsed olid väikesed, aga kui oled noor, on energiat palju. Ehitasime lehmalauda, traditsiooniliselt on maal ju ikka lehmi peetud,” märgib Kalju.

Ent siis tuli hullem kriis kui perestroika – vene turg kukkus tagant, väiketootjatelt enam lehmapiima vastu ei võetud. “Vaat need olid kehvad ajad – mõtled, kuidas hakkama saada. Otsustasime lehmapidamise lõpetada. See oli valus otsus, aga vanamoodi enam ei saanud.”

Perele jäeti algul oma tarbeks üks lehm. See aga tähendas 25 liitrit piima päevas. Ühele perele liig mis liig. Nii vahetati lehm kitse vastu. Sellest otsusest sai alguse sootuks uus suund Jõeniidu talu loos.

Peremees Kaju sõnul on kitsed ühed muhedad loomad. Foto Jõeniidu talu

Kits nimega Elisabeth I

Ester ja Kalju tutvusid Valgemetsa pioneerilaagris tänu oma elukutsevalikule – Kalju on hariduselt bioloogiaõpetaja, Ester meditsiiniõde. Kalju juhendas laagris fotoringi, Ester vaatas laste tervise järele. Said seal kokku ja jäidki.

“Me oleme koos ikka igasuguseid aegu näinud. Igast olukorrast on midagi õppida. Kui tahta, saab alati hakkama – peaasi, et tervist on!” märgib peremees.

Nii sätiti pärast lehmapidamise lõpetamist suund kitsepidamisele, leivateole ja turismile. “Kitsed on ühed muhedad loomad – emotsionaalsed! Kõige rohkem annab meil piima Elisabeth I,” muigab Kalju. Nimed on kõigil Jõeniidu talu 24 kitsel. Nimepidi hüüdes tulevad nad pererahva juurde, ja siis, kui keegi pättust teeb, saab nimepidi noomida. “Eks nad ikka vahel trikitavad – kui aed ei pea, lähevad ja koorivad puud ära. Liiki ei vali, kõik puud lähevad kaubaks.”

Särast Kalju silmis annab lugeda, et kitsed on tema teema. “Meil on tööjaotus – ma tegelen kitsedega, perenaine teeb juustu ja leiba,” jutustab peremees ja naerab, et kui perenaine lauta tuleb või jalutab karjamaalt mööda, hakkavad kitsed kohe määgima. “Tal on neile ikka head ja paremat taskus!”

Kalju lemmikaeg on praegu, kui kitsedel sünnivad talled. See on kõige emotsionaalsem aeg. “Täna öösel oli kaks talle sündinud, kolm kitse on meil veel poegimata. Ootame!”

Perenaise meelistöö aga on leivaküpsetamine. See tuleb tal imeliselt välja.

Igal reedel pakib Kalju perenaise tehtud leivad, tellitud kitsepiima ja -juustu autosse ning viib Võrru klientidele. “Meil on väike tootmine. Teeme täpselt nii palju, kui teame, et ära ostetakse. Suurde turgu me ei taha trügida, meile meeldib nii, et on parasjagu. Oluline, et iga asja tehes teed nagu endale – siis on kvaliteet hea!”

See ei tähenda, et kõik oleks algusest saati läinud justkui lepase reega. Peremees naerab, et esialgu üritasid nad juustu teha toorpiimast. Sinna aga jäävad võõrbakterid sisse ja küpsemise käigus tekib maitse, mis ei meki üldse hästi. “Praegu aga on mu üks lemmikuid halloumi-juust. See on grilljuust, käib kuumutamistsüklist läbi ja on alati väga hea kvaliteediga!”

 

Puhkemajad pakuvad privaatsust

Juustu ja kitsepiima saavad mekkida ka toredad külalised, kes Jõeniidu puhkemajja tulevad. “Meil on puhkemajad, kuum saun ja külm tiik – paras perele, mõnus seltskonnale,” tutvustab Kalju. Kokku 15 voodikohta, puhkemaja broneeritakse korraga ühele sõpruskonnale.

Põhihooaeg on suvel, siis kuuleb puhkemajadest nii eesti- kui muukeelset juttu. Pererahva sõnul jagunevad külalised rahvuse järgi üsna pooleks – pooled on kodumaalt, pooled välismaised turistid. “Puhka Eestis ja Booking.com on head kanalid, tänu neile meid leitakse,” märgib peremees.

Puhkemajade nimes on peidus parim vihje, mida Jõeniidul kõige mõnusamalt teha saab. Puhata.

See tähendab hommikuti kaua magamist, karastuseks tiiki sulpsamist, kitsedele pai tegemist. Heinamaal pikutamist ja pilvede vaatamist. Saunas mõnulemist. Täpselt nii, nagu ikka maal vanaema-vanaisa juures.

Jõeniidu talu puhkemajade, kitsepiimatoodete ja perenaise küpsetatud leiva kohta leiad infot nende internetikodust FB-s: https://www.facebook.com/joeniidutalu/

Jõeniidu talu
Trolla küla, Rõuge vald
Tel:  +372 5304 7333
E-post: joeniidutalu@gmail.com

Tekst: Grethe Rõõm

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

---

Tillu kohviku toidukuller ja lookas tordilett

Avaldatud: 16 aprill, 2020

“Ajal, kus päris täpselt ei tea, mida homne endaga kaasa toob, tuleb toimetada sellega, mis sul täna olemas on,” usub Põlva Tillu kohviku perenaine Eve Veski. Nii lükkas ta käima toidukulleri ja hoiab tordileti kohvikus heast-paremast lookas. Hea söök toidab head tuju ning need kaks – positiivne meel ja täis kõht – on tugeva tervise alustalad.

“Kui see viirusepomm lõhkes, öeldi meil paari päevaga kõik tööd üles. Kuigi toitlustuses pole ettemääratust just palju, siis üht-teist oskad kogemuse põhjal ikka ennustada. Aga praegu ei oska, võtame päevake korraga,” nendib Eve.

Tillu kohvikupere. Foto Grehte Rõõm.

Ühes oli kogu kohvikupere Evega eesotsas aga kindel – istuma ning masendust ootama ei jääda! “Kullerteenust on me käest üha küsitud – nüüd lükkasimegi selle käima! Mu töö, cateringiga seonduv, langes praegu ära. Rakendasin ennast kohe kullerina,” muigab Eve.

Tellida saab kõike, mida Tillu kohvik pakub. “Saame tellimuse, teeme valmis ja stardin! Eksinud olen küll, aga õnneks on Põlva nii armsalt väike linn, et ega teist korda valesti sõida.”

Pitsad, koogid, lõunasöögid – nimeta ainult! Kõige kaugem sõit on praegu Eve viinud Tilsi külje alla, kõige lõbusam aga … oma kodukülla.

Laupäevane õhtu, kell veidike seitse läbi. Eve elukaaslane ning Tillu peakokk Targo oli sättinud köögis just asjad kokku, kui helistati ja uuriti, et kas pitsat saab. Et tulid Tartust kalakullerit tegemast ja lastel kodus kõhud tühjad. “Ma taipasin helistaja nime kuuldes, et oot, sa elad ju meie külas! Muidugi toome!” Nii keerasid pitsaauto ja Tartust-tulijad ühel hetkel õuele, ja kõik said söönuks.

Eve on seda meelt, et kui tema võimuses on muuta kellegi päev veidigi helgemaks, siis tuleb seda teha. Pealegi, ettevõtjale tuleb sõna “Jah!” tihe kasutamine pigem kasuks!

Kes tänases olukorras kaneelirullidest ei unista, see pole kunagi Tillu kohviku omasid maitsta saanud. Foto Grethe Rõõm

See teadmine, et kui ei proovi, ei saa iial teada, mida kõike head juhtuda võiks, on Tillu kohviku peret saatnud algusest peale. “Ettevõttega on see lugu, et vahest läheb hästi ja vahest sa õpid. Me algul üha õppisime. Ja õpime praegu ka! Muidugi oli siis kogu aeg kuklas veel küsimus, et kas me ikka teeme õiget asja. Ega seda muud moodi kui proovides teada saa. Nüüd ma tean, et teeme! Ja oma südamehäält tuleb kuulata! Olen õppinud, et neil hetkedel, kui kulud on suuremad kui tulud, pole matemaatikaga midagi teha, siis aitab ainult keemia. Inimsuhted. Pere. Töötajad.”

Me saame hakkama!

Eve särts olek ei jäta kahtlust, et muhe kohvik Põlva raudteejaama külje all pingutab selle nimel, et kriisist välja tulla. “Kui viiruseuudis tuli, istusin maha ja mõtlesin läbi kõige mustema stsenaariumi. Kõige tähtsam, et mu tüdrukud saaks palgad kätte ja olulised arved makstud. Numbrid said paberil ritta, vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas need kulud katta saan,” jutustab Eve.

Nii sai tööle toidukuller, menüüsse pitsa – kui kuskil on mõni võimalus, tuleb seda proovida! Sest see, et lusikas ilma proovimata nurka visata – see lihtsalt pole Eve loomuses.

“Eelmise kriisi aegu läks mu elukaaslase firma pankrotti. Nii et ma tean – see pole maailmalõpp! On küll valus, aga elu läheb edasi. Kui oled selle ettevõtjana läbi elanud, on see asendamatu kogemus. Aga praegu me tahame hoida end nii toimimas, et me tuleme sellest kriisist läbi!”

Ratsionaalsed otsused ei luba hirmul võimust võtta. Kohvikupool on külastajatele suletud, kuid kokk vaaritab, pagar küpsetab ning kondiiter meisterdab iga päev. Talupoest ning kondiitriletist saab osta kraami kaasa. Samuti saab oma toidusoovist ette märku anda, maksta ülekandega ning soovitud kaup pannakse sind kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta ootama. Kontaktivabalt.

Tillu kohvik ja sealsed road on sõltuvust tekitavad, seetõttu on see ka populaarne kaugtöökohvik. Foto Grethe Rõõm

“On suur asi, kui hommikuti tuleb kogu personal rõõmsa tujuga tööle, ja meil tuleb! Minu asi on siin vankrit vedades suhtumist korraldada – ega muu kui oma hoiakuga seda tee,” nendib Eve. “Annan endale aru, et sära mu silmis toidab meeskonda. Ja usaldamine. Olen tänulik oma meeskonnale – meil on nii ägedad inimesed!”

Ning tagala peab sellistel hetkedel olema tugev. Eve ja Targo peres kasvab kolm poega, kes praegu näevad oma vanemaid üsna jao pärast. “Pidasime kodus poistele loengu, et kui te hoiate oma kooliasjad joonel, annab see meile jõudu juurde kohvikus toimetada. Ja nad püüavad anda oma panuse. Nii hästi kui see neil õnnestub,” tunnustab Eve.

Seda, mis praeguses kriisis head on, Eve veel öelda ei oska. “Eks see kriisi kasulikkus tule välja mõne aja pärast, aga praegu on naljaga pooleks öeldult oluline, et head kriisi raisku ei laseks, vaid areneks. Ja julgeks õppides proovida ning mitte karta eksida! Õhtu lõpuks on ju kõige olulisem see, et kas oled proovinud ja saanud teada, et kas töötab või mitte!”

Maitsvate roogade tellimisinfo leiad Tillu kohviku veebikodust.

Et selle kõigega kursis olla, hoia silm peal Tillu kohviku FB konto @KodukohvikTillu

Kodukohvik Tillu

Tekst: Grethe Rõõm

Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.

 

 

---