Avaldatud: 21 aprill, 2023
UMA MEKK esimesse taotlusvooru laekus rekordarv taotlusi, kokku 24 taotlust 9 ettevõttelt.
UMA MEKK märgi saavad taotleda tooted, mille tooraine pärineb vähemalt 50% ulatuses Vana-Võromaa piirkonnast ning mis on toodetud kohalike ettevõtjate poolt. Toode peab olema GMO ja e-ainete vaba.
Märk omistati järgmistele toodetele:
Lisaks sai UMA MEKK rikkamaks kahe kohalikust toorainest inspireeritud menüüga:
Uute toodete fotod on tehtud Tinka Foto (Ladvamaja OÜ) poolt ja nende tegemist on toetatud PRIA Meede 16.4 poolt.
Avaldatud: 17 aprill, 2023
1. juunil tähistame Võrus lastekaitsepäeva.
Ühendame Võru jaoks kaks olulisemat teemat: lapsed ja tervislik toit. Ürituse raames toimub lisaks kõigele muule ka laat, kuhu on oodatud kauplema kõik kohalikud toidutootjad. Eriline fookus on ürituse raames mahetoidul ning selle propageerimisel.
Ürituse üks eesmärkidest on viia kokku toidutootjad ja toitlustajad. Seega üritusele on eriti oodatud kõik, kes soovivad leida enda toodangule uusi turustusvõimalusi ja luua tutvusi toitlustusasutustega.
Registreeru kauplejaks siin: https://forms.gle/oAxqLZPzMTaHXEzdA
Üks laadakoht ilma elektrita on 3m ning selle maksumus on 5€+KM.
Üks laadakoht elektriga on 3m ning selle maksumus on 15€+KM.
Üritust korraldavad UMA MEKK ja Võrumaa Arenduskeskuse Mahe ja Muhe.
Võta korraldajatega ühendust:
Kristin (53494250, kristin.krinal@umamekk.ee) või Kaja (56953206, kaja.keskula@vorumaa.ee)
Jälgi ürituse infot ka sotsiaalmeedias!
Avaldatud: 17 aprill, 2023
UMA MEKK on sellel nädalavahetusel Tartus MAAMESSIL!
Pakume Nipi suitsusaunaliha, Tarmere kanepi- ja tatratooteid, Pullijärve kohviku küpsetisi, Veinimäe viinamarjaveine ja siidreid ning Viinamärdi lambajuustu, -jogurtit ja jäätist.
Avaldatud: 24 jaanuar, 2023
Vana-Võromaa toitlustajad, kes kasutavad või sooviksid kasutada oma teenuse pakkumisel mahetoorainet, andke endast märku!
Selle aasta fookus on mahetoidul, mis saab toitlustusasutuste jaoks lisatähelepanu ja esiletõstmist kampaanias ja televisiooni turundussaates.
1.veebruaril kell 15-17 on Võru Riigimaja III korruse saalis toitlustusettevõtjate kokkusaamine infovahetuseks uutest võimalustest.
Osalema on oodatud asutuste esindajad ja kokad.
Registreerimislink: https://forms.gle/Dx3fFiTaNQ8WWQuX6
Päevakava:
Mahetoidu pakkumise kogemus toitlustusettevõttes – Mirjam Papp, Saarsilla Catering
Mis on mahe? Mis on mahetoitlustus? – Kaja Kesküla, Mahe ja muhe projektijuht
Mahetooraine kättesaadavus ja pakkumine – Illimar Siska, A.M.F.Hulgi laojuht
Mahetoodangut kasutavatele toitlustajatele planeeritud turundustegevustest – Anzelika Gomozova, Lõuna-Eesti DMO arendustegevuste juht.
Avaldatud: 13 oktoober, 2022
Aastal 2022 toimub UMA MEKK kohvikute ja restoranide nädal 07.-16. oktoober.
Kohvikute ja restoranide nädala eesmärgiks on viia kokku Võrumaa pärandtoidu tootjad, kes on koondunud võrgustikku Uma Mekk, toitlustus- ja turismiettevõtjatega.
Kolmekäigulise erimenüü hind on 29 eurot.
Lauad palume broneerida vähemalt 24h ette, võttes ise ühendust meelepärase söögikohaga.
Broneerimine 537 30298, eliise.glaser@gmail.com
Pasteediampsud
(Pastedihampsahusõ)
Karuliha pannisaial, punapeedikreem ja karamellsibulad
(Kahruliha pannivadsakõsõ pääl, peedimäär ja mesine sipul)
Rebitud liha lõkkekartulite, punaveinikastme ja mustsõstrakreemiga
(Käristet liha, hüdsinküdset kardohka, veinihämmätüs ja sitigakreem)
Kaerahelbe-toorjuustukook ja ebaküdooniakreem
(Kaarahelbe-vaarapiimäkuuk hapnõubinakreemiga)
Veski PubiBroneerimine 521 5290,
euroveski@gmail.com
Küpsetatud Kolotsi kitsejuust
(Küdset kitsekees, hernekreem ja
sibula-liivasahvt)
Lambapraad köögiviljade ja mädarõikasalsaga
(Lambalihaküdsüs aiavilju ja
krehvtidsõ mõroritkasuustiga)
Peidus ploomid
(Kohopiimäkorvikõstõ musokoogikõisi
ala käkit liivamarja)
Broneerimine 585 14007, info@viinavabrik.ee
Viinavabriku sõir ja Valgesoo raba murakatest moos
(Viinavabrigu sõir Valgõsuust peri molohkidest sahvtiga)
Karilatsi forellisupp suitsutatud vutimunaga, majaleib, pitsike (Liim Karilatsi iherüsest suidsutõt vutimunaga, leib, klahv)
Ulukilihapada suures mitmeviljakuklis (Havvutõt mõtseläjäliha ja aiakraam vadsa sisen)
Õlletaignas frititud Mooste õunaaia õunad ja pohlajäätis (Küdseubina ollõdsõn tahtan ja palokaiätüs)
Broneerimine
505 4673,
myyk@setomuuseum.ee
Peet / kala / suits
(Piit / kala / sau)
Puuahjus küpsetatud lammas / kruup / porgand
(Puuahoh küdset lammas / suurma /põrknas)
Krõbe õunakook / jäätis / tolm
(Krõpõ küdset upin / iätüs)
.
.
.
Broneerimine 562 84604, maagurmee@gmail.com
Kerge vürtsikas tomatisupp juustuste krutoonidega
(Krehvtine tumadiruug
keesiste krõpõvadsa palakõisiga)
Võis praetud kohafilee sügisese köögiviljawokiga
(Võiun praadit sudak
kipõlt küdset kirivä aiakraamiga)
Pahupidi pavlova astelpaju-mandlilikööriga
(Musokoogikõsõ nõglapaiu ja
mandli-makõviina kreemiga)
Broneerimine 509 9666, villa@oruvilla.ee
Suvikõrvits kooreses kastmes ja juustulehvik (Suvõkürvits koorõsõn suustin ja keesiviuhka)
Hirveliha rulaad sibula-kartulikreemi, metsaseente ja röstküüslauguga
(Küdset putelvili Villa määriga, man küdset tumadi)
või
Leoki forellisteik lillkapsakreemi ja fondantkartulite ja valge veini-kaaviari kastmega
(Iherüsepala küdsekardohka pääl, man ninnkapstakreem)
Mustsõstratiramisu pähklipuruga
(Sitigaga kõrdliganõ makjus, tsäpendet pähkmäs pääl)
Broneerimine 332 2221, broneeringud@georgihotell.ee
Küpsepeet Andri-Peedo kitsepiima-valgehallitusjuustuga
(Küdset piit ja valgõhallitusõga kitsekees Andri-Peedolt)
Paalia kartuli-pastinaagipüreega
(Mägihõrnas kardohka-
pastinaagipudroga)
Jõhvika-kodujuustukook
musta leiva peal
(Leevä pääle tettü
kurõmara-vaarapiimäkuuk)
Broneerimine 566 89049,
info@moisaait.ee
Kõrvitsa-astelpaju kreemsupp
(Kürvidsä-nõglapaiu püreruug)
Grillitud veisesteik köögiviljade, metsaseenekastme ja krõbeda lehtkapsaga
(Küdset tõpraliha aiavilju, mõtsasiinist hämmätüse ja krõpõ tsärokapstaga)
Põletatud juustukook
väikese limoncelloga
(Palotõt keesikuuk ja
klõnks tsitroniviina)
Broneerimine 562 22881, broneering@kagureis.ee
Soolatud Karilatsi forellifilee, laimi majoneesi ja uputatud vutimunaga
(Sooladu iherüseraasakõsõ laimimaiku majoneesiga, man uputet muna)
Seasisefileerull kukeseenetäidisega, lillkapsapüree ja vadakukaste
(Kikkasiiniga täüdet tsialihatrull, ninnkapstapudro ja kohopiimäleemest hämmätüs)
Mustsõstrahõnguline Panna Cotta röstitud kaerahelveste ja marjakastmega
(Sitigahõnguline koorõhüübüs, pääl krõpõ kaarahelbe ja marjust hämmätüs)
Broneerimine 556 10537, muna@suurmuna.ee
Sibulasupp
(Sibularuug)
Sokupihv pestose kruubi ja köögiviljadega
(Sikalihast kotlet, rohiliidsõ kruuba ja aiavilä)
Rabarberibesee astelpajukastmega
(Rabarbrine kütsevatukuuk nõglapaiuhämmätüsega)
Avaldatud: 10 oktoober, 2022
8. oktoobril toimus 13. korda UMA MEKK Suurlaat. Soe ja päikeseline ilm täitis Võru linna keskväljaku rohkete osalejatega.
UMA MEKK meeskond tänab kõiki laadal osalenuid: „UMA MEKK laat on tõeline Võrumaa pidu! Oli tõeliselt vinge sündmus ning laadalt sai positiivset energiat ja indu tegutseda pikemaks ajaks. Tõeliselt suur tänu kogu meeskonnale, kauplejatele, toetajatele ja ka laadakülastajatele!“
Väga populaarne oli UMA MEKK ala, kus rahval oli võimalik tutvuda kohalike tegijatega ning maitsta naabruses toodetud ja kasvatatud kaupa. Kohal oli 28 UMA MEKK võrgustiku liiget. Kokku oli laadal üle 110 kaupleja, kellest enamus olid toidu- või joogitootjad, kuid esindatud oli ka kohalik käsitöö.
Laadal oli teist aastat järjest Maheturg, kus kohalikud mahetootjad said tutvustada oma toodangut. Mahesõnumit ja UMA MEKK kaubamärki tutvustas kogu päeva vältel Võru linnapea Anti Allas koos abilistega, kes valmistasid laadalistele mahedaid UMA MEKK toorainest pannkooke.
Laadapäev lõppes parimate tunnustamisega.
Parima UMA MEKK tootega pärjati Villagu Talu astelpaju toorsiirup.
Parimaks mahetooteks valiti Seto Sõstra mahe mustsõstra täismahl.
Parimaks laadakauplejaks pärjati Nopri Talumeierei.
Fotol vasakult paremale: Margus Timmo, Ain Marran ja Tiit Niilo.
Foto: Sven Zacek
Laadal loositi välja 100 euro vääringus UMA MEKK toodetest kinkekott. Võit läks suurperele Koselt. Võitja kommentaar: „UMA MEKK laat annab võimaluse päriselt rääkida inimestega, kes neid tooteid toodavad ning avastada kõike põnevat, mida Võrumaal valmistatakse.“
Fotol UMA MEKK loosimängu võitja.
Laata juhtis Aigar Piho. Meelelahutuseks pakuti sõira- ja kõrvitsalaternate töötubasid, kohal olid Sarve talu armsad loomad ning lõbusa meeleolu lõi lõõtsamuusika.
Korraldusmeeskond tänab kõiki osalisi südamest!
Foto: Sven Zacek
Rohkem pilte leiab UMA MEKK Facebooki kontolt.
Avaldatud: 21 september, 2022
Lisaks Talupidajate Liidu juhatajale Marika Parvele, võtsime endaga saatesse kaasa ka Mooska Suitsusaunaliha eesvedaja Eda Veeroja ja Metsavenna Meierei tegevjuhi Meelis Mõttuse.
Rääkisime UMA MEKK’ist, UMA MEKK SUURLAADAST ja ka peagi saabuvast UMA MEKK kohvikute ja restoraninädalast. Sügis on tõesti Võru linnas UMA MEKKi tegemisi ja toimetamisi täis!
Kuula saadet siit!
Sellel aastal jätkame varasemate aastate traditsiooni ja laat toimub välitingimustes Võru linna keskväljakul. Kohal on 120 kauplejat ning külastajal on võimalik enda talvevarud ja toidukotid täita hea ja parema kohaliku kraamiga.
Laadameeleolu aitab luua lõõtsamuusika ning elav tuli. Kohal on Võru linnapea, kes valmistab UMA MEKK toorainest pannkooke. Talupidajate Liit pakub ehtsat suurma putru (mulgiputru) ning toimuvad ka erinevad õpitoad.
Kõigil huvilistel on võimalik võtta osa sõira valmistamise töötubadest ning lisaks saab kohapeal meisterdada vahvaid kõrvitsalaternaid!
Erilist rõhku pöörame kohalikele tegijatele ning päeva jooksul tutvustame erinevaid UMA MEKK müüjaid ning nende toodangut. Igal UMA MEKK märgiga toote ostjal on võimalus osaleda loosimises ja võita 100 euro väärtuses UMA MEKK tooteid!
Laadapäeva lõpetab parimate valimine – valime välja parima laadakaupleja, parima UMA MEKK toote ning parima mahetootja.
Kohtume 8. oktoobril Võrus!
Avaldatud: 24 august, 2020
Roheliste näppudega Tiina Randoja sissekirjutus on kevadel loomulikult aias. Ta naudib seal iga hetke, olgu siis tegu taimetittede peenrasse sättimise või umbrohu tõrjumisega. See viimane, muide, sai tal tänavu suuresti tehtud juba väga vara kevadel!
“Talvel oli kogu aeg sula, ja mul suur lilleaed ja aiamaa – ega head aiatööaega saa raisku lasta!” naerab Tiina ebatavalisel ajal aias nokitsemise kohta. “Veebruaris hakkasin vaikselt taimi ümber istutama. Mul rändavad lilled üha ringi – tuleb mõte, et vaat siin oleks see eriti ilus, ja kohe teen ära ka!” Tiina lillepeenar on justkui suur lego, mille tulemust näeb siis, kui kõik lilled ükskord õitsema hakkavad.
Rohelised näpud päris Tiina oma isalt, kes oli maaülikoolis õppejõud ja suur aiahoolik. Ent oma praeguse põhikire – hoidiste valmistamise juurde – jõudis Tiina siis, kui pensioniaeg hakkas kätte jõudma.
Väega taimed toetavad
Apteekrina töötanud Tiina armastab seda vabadust ja loomingulisust, mis käib hoidistamisega kaasas. Nende perel on Kambja vallas Tatra oru veere pääl maanteedest eemal oma kuningriik, kus kasvatavad ise peaaegu kogu tooraine, mis purki rändab. Vaid krehvtine ingver, sidrun ja sinep ostetakse.
“Apteekrina pidi kõik väga täpselt käima – seal ei saa nii, et tsutike üht ja tsutike teist. Aga hoidistades saab! Mulle meeldib väga erinevaid retsepte katsetada, uusi asju välja mõelda! Sel talvel sündisid ka mõned uued tooted – sidrunimoos ingveriga ja punapeedimoos kirsside ja ingveriga,” jutustab Tiina.
Lemna hoidiste hulgas on erinevad kastmed, sinepid, marineeritud ja hapendatud köögiviljad, moosid. Hoidiste peaosas rokivad väga sageli organismi immuunsüsteemi turgutavad väekad taimed – küüslauk, mädarõigas, ingver, tšilli, sinep, must sõstar, pihlakas. Boonusena aitavad need marjad ja juurikad hoidistel säilida, nii ei pea Tiina oma toodetes kasutama keemilisi säilitusaineid.
Kahe lapse ema ja kuue lapselapse vanaema hakkas oma perele hoidiseid tegema juba nõukaajal. Ise tehtud on nii hea! Ja ise tehes tead kindlalt, et purgis on ainult parim kraam!
“Sügisel maha pandud küüslaugud hakkavad jaanipäevaks õitsema,” märgib perenaine, et nende õitega saab hoidistamishooaeg avapaugu. Kõigepealt küüslauguõisikute marineerimine, hapendamine ja pastaks hakkimine, seejärel riburada kõik muu. “Küüslauguõisikust tehtud pasta on võileival imehea! Talveks panen osa sügavkülma, külmal ajal tarvitades on see eriti hõrk!”
Esimene müügiks tehtud hoidis oligi küüslauk. Marineeritud küüslauk. “See on väga menukas praegu ka! Ja väga paljudele meeldib tšilli, nii on seda mu toodetes omajagu,” jutustab Tiina.
Tšillisordid on erineva tugevusega. “Kasvatan need ise – tšillipõld on meil mäenõlval päikese käes ja tšillile see meeldib, saak on hea!”
Kui iluaias toimetab Tiina enamasti ise, siis põllul, hoidiste purkipanekul ja müümisel on väga sageli abiks Tiina abikaasa. Lemna hoidiseid saab osta laatadelt ja peretütre sefiiritortide poest Tartus Sõpruse puiesteel.
Väga sageli rändab laadale lisaks hoidistele kaasa ka värske kraam. Tiina naerab, kuidas kord tuli üks tublisti laadaõlut mekkinud noormees, nägi tšillipipart ja otsustas, et tema peab sellest ampsu võtma! Hoiatusi kuulda ei võtnud – hammustaski! Pärast tuli teda tükk aega lohutada ja proovida seda tuld kustutada.
Laat ise aga on see särts, mis annab Lemna hoidiste tegijaile tiivad. “Laadal on nii palju positiivset – kõik tulevad puhkama ja lõbutsema,” märgib Tiina. Võrreldes perenaise endise apteekritööga on seal risti vastupidine emotsioon – mida rohkem nalja viskad, seda lõbusam on!
Suhtlemine passib Tiinale imehästi. “Vahel tunnen, et nagu tiivad tulevad sellest melust seal! Muidugi, õhtul oled väsinud, aga muljed ja tunne on nii hea, et see kaalub kogu väsimuse üles!”
Vanad lemmikud ja uued tegijad
Tiinat kuulates pole kahtlustki, et kui tahta, saab kõigega hakkama. Kõige keerulisem oli oma ettevõtte käivitamisel vajalike dokumentide ajamine. “Surusin selle tütrele kaela, ta aitas teha,” naerab ta. Ka Lemna hoidistele veebikodu rajamisel Facebooki aitasid lapsed kaasa. “Pere tugi on oluline. Üksi jõuad küll ka, aga kui omad ka kaasa mõtlevad, on kohe palju toekam,” leiab Tiina.
Jõudu annab ka klientide hea tagasiside. Kiitust saavad nii vanad head lemmikud – gripimoos ehk mädarõigas tomati ja küüslauguga, kui ka värskemad tooted – tšilline küüslaugukaste, vaarikamoos ingveriga, erinevad sinepid.
Kel aiamaale armastusega kasvatatud taimi vaja, siis Tiina käest saab! Uuri Lemna taimeaia veebikodust järele: https://www.facebook.com/Lemna-taimeaed-ja-hoidised-108919694107271/
Lemna OÜ
Varbola, Lepiku küla
Kambja vald, Tartumaa
Tel: +372 56487363
E-post: trandoja@gmail.com
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Lemna OÜ
Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.
Avaldatud: 3 juuli, 2020
Vitamiinirikas astelpajumari võlub oma särtsu maitsega üha rohkem eestlasi – igal laadal on Villagu astelpajutalu leti taga järjekord ning hea tagasiside paneb pererahva üha muhelema. Kevadest saab nende tooteid osta ka talu kodulehelt.
Tänavune kevad-suvi laatade rohkusega just ei laiuta. Neid, kuhu oma kraami müüma minna, saab lugeda ühe käe sõrmedel. “Siiani on olnud nii, et laat toob vorsti leiva peale. Meil on ikka suurematel laatadel järjekord leti ees, paljud on püsikliendid – juba teame, mida ta soovib. Ja teeb ikka rõõmu küll, kui meid laadal üles otsitakse ja ei hakata maitsmagi, vaid öeldakse, et me juba teame, et on hea,“ ütleb Villagu astelpajutalu peremees Ain Marran. Tänavune keeruline kevad on laada aseaineks tõstnud postiautomaadid. Küll kohe mitte samas mahus nagu laadad, ent Ain leiab, et hea seegi! “Astelpaju saab iga aastaga eestlasele tuttavamaks. See teadmine, et marjas on palju väärtuslikku, levib!” rõõmustab ta.
Villagu talus, kus lisaks Ainile majandavad astelpajudega perenaine Maire ja peretütar Brita Mia, kasvatatakse seda särtsu marja juba 17. aastat. “Ostsime 20 aasta eest Villagu endale suvekoduks, juba kahe aasta pärast oli ta me päriskodu. Maja ümber laiutas mättasse kasvanud heinamaa. Maad oli palju, sööti jätta ei raatsinud, aga kartulit ja vilja kasvatada ka ei tahtnud. Tol ajal oli suur astelpajuvaimustus, uurisime ka. Ja saime sellest marjast võlutud,” muigab Ain. Mõni aasta hiljem osteti esimesed sada taime. Kui esiti loodeti, et ehk saab astelpajust kunagi nende pensionisammas, siis tänaseks on sellest saanud pere peamine sissetulekuallikas. “Naerame ikka, et me oleme miljonärid! Töötunde on istanduses ja oma tooteid nuputades kulunud miljon!” muheleb peremees.
Igal aastal lisati oma istandusse istikuid. Algul osteti taimi, siis pandi pistoksi, hiljem hakati ise taimi ette kasvatama. Praegu on istanduses umbes 600 puud, veidi noori taimi ka.
“Marjad müüsime algul kokkuostjale, ent ühel hetkel jäi sealt raha saamata. Ootasime pool aastat, ja siis küsisime, et anna või marjad tagasi, kui raha ei saa. Ja mis sa siis ikka teed, kui ports marju järsku käes – häda sundis katsetama, et marjad raisku ei läheks!” jutustab Ain.
Neid tagasi saadud 300 kilo astelpajumarju võib pidada Villagu astelpajutalu toodetele alusepanijaks. Ain meenutab, et võttis ilmatu aja, enne kui nende praegune hitt-toode, astelpajusiirup, sai selline, nagu nad unistasid.
Tahtsime selle teha toorena, et kõik head asjad sees säiliks. Ja kui selle paika saime, pole olnud enam vaja muuta, sellest ajast saati teeme sama siirupit.”
Käsitööna valminud siirup on ka Villagu talu pere lemmik. “Igast siirupiteost saab meile endale ka liitrike – ise teed, siis naudid ka.”
Tegutsedes õpid üha
Sõna heast kraamist hakkas levima. Esiti said seda mekkida töökaaslased, siis hakkasid tuttavad käima küsimas, et teilt saab? Muidugi saab!
Kohe, kui tooted tekkisid, hakati käima ka Võru turul. Ent poelettidele jõudmiseks kulus ligi kümme aastat.
“Ja nüüd on juba kümmekond aastat olnud me tooted Võru Maksimarketi, Lõunakeskuse taluturul. Sealt edasi tulid Jaagumäe, Tartu kaubamaja, Pärnu Port Artur – see sundis pead kratsima, et kas elaks ära ka nii, kui ajakski ainult oma asja. See hea palga pealt äratulek oli esiti karm, aga ega kahte jumalat teeni,” arutleb Ain.
Nad on algusest peale püüdnud teha nii, et enda jõud üle käiks. “Mairega teeme kõike koos – majandame taimede ja marjadega, toodame ja muidugi istandus ka. Tütar on palju abis, ja vahel saagikoristusel naabrinaised ka,” jutustab ta. “Ega alustades osanud küll arvata, et sellest kasvab me põhisissetulek. Aga see on olnud põnev teekond: nii palju kui tegeled, nii palju õpid ka! Kõik on meil siin töö käigus õpitud – suuri apsusid meil pole, on üks suur õppimine olnud ja õpime siiani.”
Nii avastasid nad, et ehk tahavad ka isased puud, mis hakkasid vanaks jääma, veidi värskendamist. “Selgus, et tahavadki! Nagu emased puudki. Sellist saaki nagu möödunud aastal, pole me kunagi saanud – ja esimesed sada puud on meil ju 16 aastat vanad!”
Üsna juhuslikult sündis ka nende üks väärtuslikumaid tooteid. Ain muigab, kui kõneleb, kuidas nad algul viskasid siirupi tegemisel tekkivad pressijäägid komposti. “Aga siis hakkas hale. Mõtlesime, et mida sellest teha saaks. Kuivatasime ja jahvatasime jahuks. Olime sellega 2011. aastal maamessil, kus maaülikooli professor ütles, et vaat, see on kõige väärtuslikum toode – mineraalained, vitamiinid, seemnetest õli ka.”
Tänavune kevad on astelpajuistanduse ajaloos Aini sõnul esimene, kus tal on olnud mahti enne õitsemist kogu istandusele hooldustiir peale teha. “Sel kevadel on olnud aega pea kõigil puudel kuivanud oksad ära lõigata. Tavalisel aastal oleks sel ajal juba laadahooaeg käimas, aga tänavu on nii.
Astelpaju on üks iseloomuga taim. Vahel vaatad, et nüüd on küll välja läinud, ühtki punga pole. Ja algul saigi selline kohe maha lõigatud. Aga ühel aastal jäi lõikamata ja järgmisel kevadel ajas kasvu. Nüüd taipame oodata,” jutustab peremees.
Ootamise tarkust on astelpajudega toimetamine Aini sõnul õpetanud palju. “Eks maailm muutu selle koroona tõttu omajagu. Vaatame, millises suunas asjad liiguvad, ja tegutseme. Tänavune kevad õpetas, et kuidagi ikka saab – kuigi laatasid kevadel polnud, taheti astelpajutooteid ikka! See rõõmustab! Neid saab osta poodidest ning tellida ka läbi meie kodulehe,” märgib ta.
Leia oma lemmikud Villagu talu kodulehelt: https://villagu.eeVillagu talu värskete uudistega saad kursis olla läbi Villagu Facebooki-lehe: https://www.facebook.com/Villagu-talu-astelpaju-184112938306805/
Villagu talu
Voki-Tamme küla
Võru vald, Vőrumaa
Tel: +372 5646 8178
E-post: villagu@villagu.ee
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Grethe Rõõm, VIllagu talu
Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.
Avaldatud: 3 juuli, 2020
Võru külje all Meegomäel asuva Hämsa kõrtsi perenaine Ulvi Parksepp teab imeliselt mekkivate roogade valmistamise saladust – süüa tuleb teha hea tujuga! Argised, toekad, pidulikud või moekad maitsed saavad kõrtsi köögis kohalikust toorainest nii head, et neid tullakse nautima aasta ringi. Lisaks heale söögile saab Hämsal ka mõnusalt pidutseda ja saunades aja maha võtta.
Olgu argi- või puhkepäev, Hämsa talu perenaise Ulvi samm on rutakas ning tegemiste nimekiri aukartust äratavalt mahukas. “Kevadel valitsenud viiruseaeg pani algul justkui kõik pausile. Meil siin ka jäi kõik seisma. Hakkasime mõtlema, kuidas edasi – ja tead, ikka ongi nii, et iga halb on millekski natuke hea ka! Meil oli ammu mõte hakata vaikselt tootma, isegi seadmed olid selleks olemas, kuid kogu aeg ajas üks tegemine teist taga ja ei jõudnud kuidagi. Nüüd aga oli korraga aega katsetada! Nüüd saabki meilt suitsulihatooteid ja saia-leiba,” jutustab perenaine. Ka me jutuajamist pikivad ta ruttamised suitsuahju juurde, et liha ikka maitsev saaks!
“Meil on moodsalt öeldes tööjaotus,” naerab Ennu Parksepp, talu peremees ja Ulvi teinepool. “Me oleme nii kaua koos elanud, 40 aastat! Selle ajaga on selgeks saanud, et kui Ulvil on kiire, siis põhinipp on see, et tasub hoida hästi kaugele. Ja siis päeva peale tuleb vaikselt küsida, et kuule, kas sauna ka täna teeme – saun on kiire päeva lõpetuseks väga hää!” jutustab ta.
Tööjaotus tähendab Parkseppade peres seda, et Ulvi hoolitseb köögi-söögi ja majutuse eest ning Ennu õlul on halduspool. Eriti tegusad päevad toovad aga kogu pere kokku – Ulvil ja Ennul on kolm last, kes kõik vajadusel kaasa aitavad. Suviti on tegemisi rohkem, siis võib talus toimetamas näha toredaid abilisi.
“Eelmisel aastal juhtus nii, et puhata suurt ei jõudnudki, kogu aeg jagus külalisi. Mulle meeldib suhelda ja toimetada, ja kui suudan hoida asjad tasakaalus, siis on väga naudin! Meil on siin männimetsas rullirada, hommikuti käime seal kõndimas, see laeb!” ütleb Ulvi. Nippe, kuidas kiire tempoga aegu tasakaalukana hoida, jagub perenaisel heldelt. “Tegemist on alati palju! Kõik asjad peavad olema mõtestatud ja reastatud, muidu jooksed lihtsalt kokku. Kõik toitlustuspakkumised panen suurelt seinale ja hakkame järjest tegema. Menüü peab silme ees olema, siis on kindel, et kõik saab tehtud! Ja ühtki täna tehtavat toimetust ei tohi järgmisesse päeva jätta! Elu on näidanud, et see järgmine päev on tavaliselt veelgi tegusam,” ütleb ta.
“Aastaid tagasi läksime kaheks päevaks puhkama ja see oli nii mõnus, et mõtlesin, kuidas tahaks olla ühe päeva veel! Kui siis koju jõudsime, vaatasime, et appi, inimesed ukse taga – lõin märkmiku lahti ja oligi üks lapsukese sünnipäev! Esialgu võttis ikka jalust nõrgaks, aga siis rääkisime nendega, nad olid nii arusaajad ja lahkelt nõus õues mängima – tunni ajaga saime vajalikud toimetused tehtud, ja pidulised jäid väga rahule! Nüüd on lausa harjumus, et vaatan päeva tegemised ikka mitu korda üle, et kõik lubatu tehtud saaks.”
Kõrts kartulipõllule
Hämsa puhketalu kõrtsi kohal laiutas aegu tagasi vanemate kartulipõld. “Me juured on siin. Kui me tagasi maale kolisime, otsis üks tuttav peatumiseks karavanikohta. Meil aga oli heinamaa vaba. Ja nii see läks – algul tegime karavanidele koha, siis ostsime rehetare, panime siia üles. Et perenaine armastab söögitegu, teda kohe ei saa köögist eemal hoida, siis hakkasime toitlustust pakkuma,” jutustab Ennu.
Karavanid käivad Hämsal peatumas praegugi. Lähemalt ja kaugemalt ning sõidukeid, mille taga on ratastel majake, on pererahvas näinud üsna omapäraseid. Ennu jutustab eakast härrasmehest, kes saabus Austriast nende hoovile … traktoriga. “Ta oli traktori nii üles putitanud, et sõitiski sellega siia! Ööbis traktori taga olevas kärus ning vähemalt sel ajal, kui ta meil oli, käidi ta sõiduriista ikka kogu aeg uudistamas.”
Kuigi puhketalu sai alguse karavanide peatuskohast, on Hämsa puhketalu pärl kõrts. See autentne hoone ning pakutavad road meelitavad kohale nii omasid kui turiste. Peaminister ja presidentki on kõrtsi külastanud, armastatud eesti artistidest kõnelemata. “Meil olid siin sageli tantsuõhtud. Üks on neist eriti meelde jäänud – seal esines nüüdseks me hulgast lahkunud Jörberg. Pidu sai läbi, me läksime pimedas koju, kui ta järsku helistab, et kuule, Ulvi, mul kõik pillid kadunud, ega ma neid järsku sinna jätnud? Läksime siis otsima ja olidki kõik pillid ja tehnika kenasti keset kõrtsihoovi – ta oli need maha unustanud,” naerab perenaine.
Pühapäev on saunapäev
Puhketalu on ajapikku üha paisunud. Kunagisest kartulipõllust pole enam jälgegi. Puhketalu ühtses, vana aja stiilis hooned ning ilus haljastus räägivad väga suurest hulgast töötundidest, mis talu loomiseks on kulunud. Nii Ulvi kui Ennu saavad õues toimetamisest tuge, see aitab ka väga kiirete aegadega rahulikult toime saada.
“Käisin Venemaal, seal jäi üks hästi säilinud mõisaait silma. Võttis tükk aega ja läks üle kivide ja kändude, enne kui saime sealse omanikuga kokkuleppele ning hoone ettevaatlikult seal lahti võetud, et siin see uuesti üles panna. Aga tasus tegemist! See on nüüd me kõige suurem majutushoone,” märgib peremees uhkusega. Majutushoone süda on ruumikas saal, mis meelitab nii abiellujaid kui sünnipäevade pidajaid. Lisaks on seal ruumi paarikümnele ööbijale.
Lihtsalt nautlejaid aga kutsuvad kõige enam Hämsa puhketalu saunad. Suitsusaunas käiakse leilitamas, soome saunas pesemas. Ja kui sinna juurde panna perenaise tehtud imemaitsvad road – kõlab nagu kõige ehedam nauding!
Pererahvas ise aga naudib sauna pühapäeviti. “Reede-laupäev on meil enamasti ikka väga töised. Nii paneb Ennu pühapäeva lõuna paiku suitsusauna kütte ja siis õhtul koos perega naudime. Kokkame mõnuga enda jaoks, sest enda jaoks tuleb ka aega võtta,” usub perenaine. Tema lemmikroog on lihtne – lipsukartul. Või kui on parasjagu kukeseeneaeg, siis pole paremat suitsuliha ning seente-sibulaga kruubiroast. Ennu aga muigab, et talle maitsevad kõik söögid. Peaasi, et sibulat poleks sees!
Mine ja vaata järele, millised road Hämsa puhketalu menüüst sulle kõige rohkem maitsevad! Nautida saad neid nii kohapeal kui ka veebist tellides: https://hamsa.ee
Hämsaare Puhketalu
Meegomäe küla
Andsujärve tee 11
Vőrumaa 65603
Tel: +372 516 1399
E-post: info@hamsa.ee
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Hämsaare Puhketalu
Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.
Avaldatud: 3 juuli, 2020
Rõuge valla kuplite vahel asuv Eesti moodsaim kitsefarm kutsub taas endale külla! Andri-Peedo farmis saab nunnutada naerusuiseid asukaid ning mekkida maitsvat kitsejuustu.
Kuigi tänavusele kevadele oma pitseri pannud viirus keeras ka kitsefarmi harjumuspärase elu pea peale, hakkab see nüüd taas tavapärastesse rööbastesse minema. Koos igapäevaste toimetustega hakatakse nüüd taas oma unistuste poole liikuma. Need on saada kogu juustutootmine mahedaks ning tänapäevaselt moekas laut kitsesid täis. Kõlab tõsise väljakutsena?
“Ongi! Pole ju mõtet ainult väikeseid eesmärke seada – need saavad liiga ruttu tehtud,” arvab talu perenaine Linda Pajo. “Meil on peres ütlemine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kui miski lähebki metsa või on rasked ajad, mõned päevad on kehvemad, käivad üles-alla, on alati siiski nii, et kui täna on halvasti, siis homme on hästi!” lisab ta. See kehvemapoolne “täna”, mis vältas väga suure jupi tänavusest kevadest, tähendas kitsefarmile kõigi külastusgruppide ärajäämist, samuti jäi mõneks ajaks ootele kogu see töö, mis tehti, et talu kitsejuustud oleksid restoranide suvemenüüdes. Ent kitsed ei tea valitsevatest ilmaoludest midagi – nemad tahavad ikka lüpsmist ning piim juustuks saamist. “Meie õnn on enda meierei. Saame teha laagerduvat juustu, mis läheb lattu seisma. Kui parasjagu aktiivset külastamist ning müüki pole, siis on aega tegelda kõige sellega, milleks muidu aega napib,” märgib Linda.
Kui 2009. aastal otsustati maale kolida ja talupidamisega alustada, meiereid polnud. Polnud ka töölisi, kes aitaks. “Ega seal päris alguses olnud ka kitsesid. Kui vanemad kevadel siia kolisid ja kutsusid meid vaatama, siis meil esimene reaktsioon oli – EI! Aga siis hakkasime mõtlema, et proovime. Kitsed valisime seepärast, et nad on huvitava iseloomuga, ja väikesed. Algul müüsime toorpiima. Töötajaid polnud, käisime isaga vahetustes – ükspäev toimetas kitsedega üks, teisel päeval teine. Lüpsime, pakendasime piima pudelitesse, karjatasime kitsesid, ehitasime lauta – see oli hull, aga nii põnev aeg!” jutustab perenaine.
Lindal koos kaasa Kermoga on algusest saati olnud latt kõrgele seatud. “Me pole plaaninud jääda väiketaluks, kus ise kõike teeme algusest lõpuni. Ja see on tähendanud väga palju tööd. Mõnikord nii, et õhtul lihtsalt vajud voodisse ega jaksa kätt ka tõsta. Me ei plaani teha odavat masstoodangut, vaid oleme võtnud endale eeskujuks Euroopa tuntumad meiereid, kus toodetakse mahedalt. Mahejuustu leidub mujal maailmas veel vähe, see on praegu tugev müügiargument. Ega ise ju taha ka keemiat – joome ise oma kitsede piima, me lapsed ka.”
Praegu ongi Andri-Peedo talu mahetootmisele üle minemas. Perenaine märgib, et seni on läinud nii, et nad sätivad endale eesmärgi, ja siis hakkavad tegutsema. Ja teevadki ära! “Eks me seepärast Kermoga ka maale sobime, et me kumbki ei karda füüsilist tööd. Ja seda on meil siin ikka palju! Alustades laudaehitusest, loomadega tegelemisest, põllupidamisest, masinate ja hoonete korrashoiust ja lõpetades müügi ning turundusega. Kõik nii erinevad asjad, aga kõigiga vaja tegelda – õppinud oleme nende aastate jooksul ikka väga-väga palju.”
Linda on tänulik naabritele Nopri talust, kellelt on tuge ja nõu saadud ning kes on head logistikapartnerid. “Õnneks kõike ei pea ise läbi katsetama, et õppida. Meil on naabritega väga vedanud! See muidugi ei tähenda, et meil poleks miski vussi läinud – ikka on!” naerab Linda.
Juba kitsed ise on ühed lustakad loomad. “Nemad armastavad suhelda – kui külalised tulevad, on nad kohe aia ääres ootamas, et keda neile siis nüüd näha toodi! Ja kui kuhugi on võimalik ronida, siis seda nad ka teevad. Raamatu järgi me ju teadsime, et nad armastavad ronimist, aga oma silmaga näha, kuidas talled ronivad me kõrgete puuriitade otsa ja ilma hoovõtuta hüpati üle 120 cm kõrge aia… Meil tuli siin ikka omajagu nende järgi ümber ehitada,” muigab perenaine.
Linda märgib, et talle meeldib väga, kui neil käiakse talus külas. Loomi vaatamas, meierei toodangut kaasa ostmas. “Ega ise igapäevast tööd tehes näe kõike seda imelist, mis meil siin on. Aga tagasiside sunnib jälle märkama. Ja siis vaatadki, et oh, on tõesti vägev!”
Unistused utsitavad tegutsema
Aprillikuus sai kolm aastat, kui Saksamaalt toodud tüüringi tõugu kitsekari koliti uude, moodsasse lauta. “Praegu on meil umbes pool laudast kasutuses, aga siia mahuks teist sama palju kitsesid veel. See on me lähiaegade üks eesmärkidest!” märgib Linda.
Ta lisab, et tal polnud väiksena kindlaid unistusi, kelleks tahab saada. Et vanemad tegelesid ettevõtlusega, oli tal hoopis soov ehitada ka ise midagi nullist üles. “Vanemad on olnud kogu aeg kõrval toeks, aitavad nii nõu kui jõuga, ja see andis ka julguse siin katsetada. Mõtlesime Kermoga, et alati saab ju linna tagasi minna, aga siin me nüüd oleme!”
See “Siin me nüüd oleme!” tähendab seda, et nende ühtehoidev pere, kuhu lisaks Lindale ja Kermole kuuluvad ka pisipojad Kert ja Timo, toimetab siin Eestimaa serval 250pealise kitsekarjaga ning sätib plaane, kuidas hakata müüma oma toodangut Eestist välja. “Kõige suurem väljakutse ongi, kuidas müüki edendada. Samaaegselt loome uusi tooteid, et sügiseks paari uue juustuga välja tulla,” jutustab perenaine.
Uus juust tähendab kuudepikkust katsetamist. “Juustuvalmistamisel on palju nippe ja nüansse, ja meil sündis siin ikka väga palju katse-eksitusmeetodil. See tähendab, et omajagu läks ikka metsa ka juustu – teeme toorpiimast, aga piim muutub aasta jooksul. Ega kohe algul osanud kõigega arvestada, ja nii ikka juhtus, et juust laagerdus mitu kuud ning siis saime aimu, et midagi on valesti tehtud. Siis katsetasime, et kui nüüd miskit muudad, et mis siis juhtub. Aga asjad tulevad lõpuks välja ja see ongi see põhjus, miks me pole käega löönud!”
Juustude põhikultuur on nüüdseks paigas, aga nüansid sätitakse tegutsedes. “Et me juustud on itaaliapärased, siis on ka nende nimed selle järgi. Meil on peres palju kaitseliitlasi: Kermo, mu isa, vend, mõlemad õed, õemees. Ja nii on ühe juustu nimi Tenente, mis tähendab leitnanti, teisel Caporale ehk siis kapral,” tutvustab Linda.
See aeg, kus kitsejuust kehva kvaliteedi pärast ära põlati, on perenaise sõnul möödumas. “Käime ikka laatadel, ja seal on märgata, et millalgi on kitsejuustu kvaliteet olnud kehv ning kitsepiimal kardetakse laudamaitset. Ent tüüringi tõug annab mahedamaitselist piima, ja tooted tulevad ka maheda maitsega. Ning see mahedus üllatab inimesi – kui proovivad, üllatuvad. Ja see on jälle hea emotsioon, kui näed, et keegi saab hea maitse osaliseks.”
Perenaise sõnul on kõige menukamad valgehallitusjuust ja Tenente. Need on ka pere enda toidulaual kõige sagedamini. “Me kolmeaastane poeg käib, valgehallitusjuustu päts peos ja naudib. Ja naudivad me lapsed ka meiega koos toimetamist – käivad issiga traktoriga sõitmas, laudas abis ja meiereis,” muheleb Linda.
Ent kuidas tegus maapere endale aega võtab? “Eks see kõik siin talus ongi ju meie aeg. Aga vahel ikka on päris puhkamise aega ka vaja. Siis käime perega matkamas, meil on suur osa Võrumaa matkaradu tuttavad. Ja me suur õnn on vanaema-vanaisa, kes elavad meil siin üle hoovi, ja poisid jooksevad päevas ikka mitu korda nende juurde.”
Pere mõlemad lapsed on sündinud talupidamise kõrvalt. Mingit nippi siin Linda sõnul pole – kui kõik saavad hakkama laste ja tööga rööbiti, siis saab tema ka. “Nii käisid poisid mul ikka juba tillukesena laudas tööl kaasas, issiga hakkasid koos toimetama siis, kui jalad all.”
Seda, kas pojad kunagi jätkavad vanemate alustatut, Linda praegu ei tea. “Eks eeskuju ikka loeb! Suurem poiss oli väga kindel, et tema tahab laudameheks saada, aga praegu tahab ta hakata hoopis sõduriks. Väiksemale sobivad täpselt samad asjad, mis vanemale. Eks meil siin issi ja vanaisa ole suured eeskujud – käivad laudas, toimetavad kaitseliidus – poisid tahavad nende moodi olla!”
Andri-Peedo muhedate kitsede ja mahedate juustudega talu ootab Sind külla!
Uuri lisa nende veebikodust: www.andri-peedo.ee
Andri-Peedo
NÕMME Kimalasõ küla
Rõuge vald
Võru maakond 65007
Tel: +372 520 7745
E-post: andri.peedo@gmail.com
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Andri-Peedo talu
Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.
Avaldatud: 14 mai, 2020
Maal elamine sunnib leidlikkusele – kui marju on hulgi, ent moosi järele ei isuta, tuleb midagi välja mõelda. Kodumaistest kuivatatud marjadest tehtud marjarullid on just sel moel sündinud.
Setomaal Võõpsu külas elava Tiia Kivesti jaoks algas just aiahooaeg. See tähendab, et praegu leiab ta väga suure tõenäosusega aias toimetamast. “Mulle meeldib maal elada. Siin pole kuhugi kiiret, saad toimetada täpselt selles rütmis, nagu endale sobib,” räägib Tartust pärit ja koolis loomaarstiks õppinud naine. Teda maasikapeenarde vahel ning vaarikaistanduses toimetamas vaadates tahaks küll hoopis küsida, et kellelt ta need rohelised näpud päris? Või ettevõtliku loomu?
Tiia naerab mu küsimuse peale, rehmab käega ja ütleb, et ettevõtlikuks ei sünnita, vaid saadakse. Kui on vaja. “Ega õhust ju ela, ikka tuleb miskit teha. Kui läheb eriti hästi, suudad välja mõelda sellise asja, mille tegemine toidab mitmes mõttes – annab hingetoitu ka!”
Aiatöö just selline töö ongi. Saad sahvrisse ja keldrisse, ning hing on ka rahul. Lisaks teadmine, et osa aastast jääb puhkamiseks. Tiia naudib hooajalisust. “Aprillis saab põllule kraapima, siis tulevad riburada esimesed maasikad, vaarikad, ja suvi on tavaliselt ju laadaaeg! Talv ka! Ja need paar-kolm kuud, mis meil on sellist aega, kus põllule ega laadale saa, siis katsun puhata. Sain sel talvel puhkuse ajal kogu maja seestpoolt remonditud,” naerab Tiia särtsakalt. Pole kahtlustki, et puhkamine ei tähenda tema jaoks käed rüpes istumist. “No nii hakkaks ju igav! Mul on ikka kogu aeg vaja midagi katsetada, järele proovida!”
Just tänu katsetamisisule sündisid ka marjarullid. “Tead, siin maal teisiti ei saa! Kui üks asi ei tööta, ei tähenda see ju maailmalõppu! Küll siis on mõni teine asi, mis kõnetab ja tundub põnev,” arutleb perenaine. Nii proovisid nad algul kasvatada oma talus lambaid-kitsi. Rajasid vaarikaistanduse, maasikapeenrad, maitse- ja ravimtaimepeenrad. Kui Tiia ühel hetkel marjade kuivatamist proovis, oli selge – siit sünnib midagi head!
Sündiski. “Tütar ikka utsitas, et tuleb teha selline toode, mis oleks lisaaineteta, kus poleks lisatud suhkrut. Selline, mida tahad oma lastele anda, ilma et nende tervise pärast kartma peaks!” Marjarullid on läbi ja lõhki kodumaistest marjadest. See tähendab, et Tiia korjab oma koduaiast või lähedal asuvatest metsadest-soodest marjad, püreestab, kuivatab ja keerab rulli. Ampsad ja saad kõik hea kraami, mis värskeski marjas. Mõnusast mekist ning portsust energiast rääkimata.
Iga häda jaoks oma rohi
Kõige rohkem küsitakse Tiia sõnul maasikarulle. Ent lisaks maasikale pakub ta rulli keeratuna ka teisi marju. “Kogused on mul ju väikesed, seepärast pole kuigi hull, kui miski läheb nihu. Ja vahel ikka lähebki kohe täiega metsa! See oli mõned aastad tagasi, kui mõtlesin, et prooviks sibulat kuivatada. Proovisin ja sai magus-vürtsikas, mulle maitses! Tellisin ilusad sildid, läksin laadale ja seal selgus, et ostjaid pole. Lõhn pelutas needki eemale, kes marjarullide järele tulid,” muigab Tiia ja lisab, et ega elu neist pisikestest apsakatest seisma jää. “Siis proovid midagi muud! Uurid ja katsetad, ja üha õpid, et mis marjad passivad hästi kokku, millest on erinevate hädade jaoks kõige rohkem abi.” Nii teab perenaine rääkida, et me suvede kõige levinum mari, maasikas, saadab sööja pissile. Vaarikas aga aitab siis, kui kõht hästi läbi ei käi.
Seda, et igale probleemile on lahendus, teab Tiia hästi. “Kui siin alustasin, polnud meil vett ega kanalisatsiooni. Maal on ju ikka kaev olnud. Käisin töötukassa ärijuhtimiskursusel, tegin äriplaani ja seal sai selgeks, et see ei lähe mitte, kui siin kaevu kõrval oma anumaid pesen. Nii sättisime algul tootmise poja juurde, kuni siin maal sai ka tingimused nõuetele vastavaks.”
Praegu on Tiia sõnul aasta kõige ilusam aeg. “Lähed hommikul õue, linnud siristavad, päike paistab. Kõnnid ümber maja, sorgid natuke siit, natuke sealt, ja vaatad, kuidas kõik puhkeb kasvama, õitsema!”
Juba mõne aja pärast leiab Tiia aga Põlva turult. Algul taimede, siis värskete marjadega. Sest ega kõik marjad rulliks saa – värskelt tuleb süüa nii palju, kui vähegi kõhtu mahub!
Ent marjaaeg on meil napp. Marjarullid aitavad muuta ülejäänud aasta samamoodi mõnusalt marjaseks. Mõnusalt maitsvaid marjarulle saad tellida nende veebikodust: http://www.marjarull.ee
Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Kersti Virro ja Marjarull erakogu
Marjarull
Müürsepa talu, Võõpsu küla, Setomaa vald
FB Marjarull
Tel: +372 5597 6989
E-post: marjarull@hot.ee
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.
